Härra Pidulik oli äkki otse pea kohal silmanud koletist. Paanikas hüppas ta vankrist välja ja langes sügavikku. Nüüd lamas ta seal ega julgenud liigutada. Siis toksas teda midagi märga. Nina? Koletise lõuad? Alles siis sai härra Pidulik täpsemal vaatlusel aru, et koletu elukas oli kõigest lammas, kes puhkas tema kõrval rahupesas. "Nagu sein, millest võib kinni hoida ja end päästa," mõtles härra Pidulik. "Peatada nagu sõidukit? Jah!" Ja juba haaraski ta mõlema käega lamba villast ning sikutas end ülespoole.

Sisukord: Rebase vembud Rebane hanekarjas Kanapetja rebane Hunt ja ute Hunt ja kitsetalled Nõmm põleb Vana häätegu pole vaja mäletada Tõrvane härg Härja maja Õde-venda, rebane ja Vanapagan

Pärast seda kriminaalset lugu, kui Riho oli jätnud väikese Madise lihtsalt tänavale ja ise nurjatul kombel jalga lasknud, elas Peeter võrdlemisi ühetoonilist elu. Äikesepilved, mis algul ta pea kohale ähvardasid koguneda, hajusid võrdlemisi kiiresti. Hädavale, et Madisele haiglas süstimise asemel hoopis mingi nakkusevastane tablett sisse anti, läks üsna hõlpsasti läbi ja ema ei hakanudki lapse kehalt süstlajälge otsime ega võimaliku palaviku pärast muret tundma. Ning kui paar päeva hiljem jõudsid Peetri majja kuuldused kummalisest juhtumist tüdrukuks ümberriietatud poisslapsega, siis ei taibanud keegi seda sündmust kuidagiviisi Madisega seosesse viia. Nii et mingid otsesed ohud Peetrit enam ei varitsenud, selle eest aga hakkas talle tasapisi kallale kippuma igavus. Polnud õieti kellegagi mängida. Meelik, Jürnas ja Kaur, need küll kõndisid selle linnatüdrukuga alatihti ringi, kuid teadagi...

Raamatus on kaks loomajuttu, millest esimese peategelaseks on merikotkas ja teisel inimeste hulgas üleskasvanud karupoeg.