ad pidasid mesinädalaid, õigemini ainult mesipäevi ja mesitunde, sest rohkemaks puudus aeg. Mees teenis kusagil ametiasutuses ja tegi peale lõunat mingisugust lisatööd: naine oli algkoolis õpetajaks, parandas õhtuti kodus vihke või andis eratunde palgalisaks. Vähimagi vaba silmapilgu püüdsid nad kasutada enesearendamiseks olgu lugedes või kusagil loengul käies. Isegi teatrisse ja kontsertidele mindi mitte lõbutsemiseks, vaid nagu tõsisemaks eluliseks otstarbeks. Selle kõige leidsid nad enesestmõistetavana, sest nad olid vaesed kui kirikurotid: neil polnud õiget kehakatet ega õiget korteritki, selle sisustusest või muust suuremast rääkimata. Neil oli ainult üks hea asi – usk oma õnnetähe sisse, usk mis muutis olematud asjad nagu olevaiks ja reaalseiks. …

Sara on 19 ja lõpuks leidnud endale sõbrad! Viimaks ometi pole ta enam üksi ja segaduses, vaid on kellelegi oluline ja kallis. Nüüd on temast saanud peategelane elus, millest ta poleks osanud unistadagi. Tükk tüki haaval tuhmuvad mälestused Eestist ja neiu sukeldub tudengiellu troopilises Indoneesias. Sara uut elu iseloomustavad hetkes elamine, põnevus ja risk. Kuid armastusel ja sõprusel on hind. Millega on Sara nõus riskima? Kui kaugele on ta valmis sõprade aitamiseks minema? Ja mis hetkest pole tehtut enam võimalik tagasi võtta? Anete Kruusmägi on kirjanik ja reisihuviline, kelle luuletused ja lühijutud on ilmunud erinevates Eesti ja välismaa kirjandusväljaannetes. Ta on õppinud loovkirjutamist Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal ning elanud kokku kuues erinevas riigis. Indoneesias veetis autor 1,5 aastat õpetades kohalikus keskkoolis inglise keelt ja õppides Yogyakarta kunstiinstituudis Jaava saare tantse. "Viimane päikesetõus" märgiti ära Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistlusel.

Põlises tammikus uneles vana mahajäetud talu. Üks linnapere, kus kasvamas neli last, ostis selle endale suvekoduks. Ent uuele elule ei ärganud mitte ainult talu hooned ja umbekasvanud aed. Maaelu pakkus elevust, uudset tegevust ja põnevust tervele perele. Peagi märkasid lapsed, et nende suvekodu asub mitte päris tavalises kohas. Iidsete tammede läheduses juhtusid aeg-ajalt kummalised lood. Selgus, et tegemist on vana aja püha paiga – hiiega. See teadmine muutis kõik toimuva veelgi huvitavamaks. Ning kui siis ühel päeval metsas kohtas peretütar Marit omapäraselt riietatud poissi Reiot, kelle silmad pildusid sädemeid kui kalliskivid, läks tee tõelistele seiklustele valla...

Kolm päris tavalist last – Jared, Simon ja Mallory Grace avastavad, et meie harjumuspärase maailma kõrval on olemas ka teine, hoopis isevärki maailm. Tony DiTerlizzi ja Holly Black otsustavad selle teatavaks teha kõikidele. Spiderwicki kroonika sisaldab põnevaid seiklusi. Sellest selgub ka, et lastele nähtavaks saanud maailm on meile lähemal, kui oskame arvata. Neljanda raamatu algul tundub, et kollid ja paharetid on laste kimbutamise järele jätnud, aga vara on rõõmustada. Asi läheb hoopis hulluks! Suurt segadust tekitavad kaksikute teisikud, kes ilmuvad välja kooli vehklemisvõistluste ajal. Pärast võistlusi kaob Mallory nagu tina tuhka… Kaksikud leiavad ta mahajäetud kivimurru juurest koobastest, kus asub härjapõlvlaste töökas maailm. Mallory on pantvangiks võetud. Asi keerleb ikka „Välimääraja“ ümber.