Raamat kõneleb eesti nõukogude teatri kujunemisest arengust rohkem kui kahe aastakümne (1940-1965) kestel, jätkates uurimust L. Tormise "Eesti teater 1920-1940" rajajoonelt. Eesti lavakunstnike varematest aegadest pärinevad demokraatlikud mängutraditsioonid ja professionaalne ettevalmistus soodustasid eesti nõukogude lavaloomingu jõudsat arengut. Vaatluse all on üksikute teatrite looming, jälgitud on lavastajate isepära, näitlejate loomelaadi ja rolle, ka kunstnikutööd. Eesti nõukogude teatrit rajanud meistrite eeskuju virgutas järgmise põlvkonna teatritegijate arengut. Raamatu piirdeajaks on kuuekümnendate aastate keskpaik, mil annavad tunda uuenemistendentsid teatris, nagu kogu kunstielus üldisemas mõttes. Illustreeritud fotodega.

Täiendatud kordustrükis on muusikateadlane Anne Erm esitanud rikkalikult uut materjali eesti levimuusika lähimineviku ja tänase päeva kohta.

Raamatus on juttu koori dirigeerimisest, s.o erialast, kus esmajärguline tähtsus on just liigutusvilumuste omandamisel. Siin räägitakse koori dirigeerimise mitmesuguste võtete olemusest ja nende omandamise teedest.

Raamatus "Maailmakuulsad ooperitähed" kõnelevad lauljad, kokku 25 sopranit ja metsosopranit, muusikast, dirigentidest, ooperite lavastajatest; analüüsivad nii vokaaltehnika kui draamakunsti aspektist oma tuntumaid rolle, arutlevad repertuaari ja laulmise kunsti üle, kirjeldavad iseenda vokaalset arengut, kommenteerivad ooperielu erinevaid aspekte, ning kus võimalik, annavad kasulikke nõuandeid noorte lauljate jaoks. Ka pole nad unustanud rääkida ooperidiivaks olemise tähendusest nende isiklikku elu silmas pidades. Väljaande kõik peatükid, intervjuud, mis autor on teinud umbes kümne aasta jooksul, on kirjutatud nii, et neid saaks lugeda iseseisvate tervikutena. Vaid aeg-ajalt korduvad tänapäeva ooperimaailma mõningad üldisemad seisukohad.