Sajandite vältel on heliloojad loonud arvukalt sümfoonilisi teoseid - sümfooniaid, instrumentaalkontserte, sümfoonilisi lühivorme (avamänge, fantaasiaid, poeeme jne.) ning vokaalsümfoonilisi teoseid - oratooriume, kantaate jne. Neisse teoseisse kätketud ideed ja mõtted, väljendatud ülemaailmselt mõistetavas muusikalises keeles, on vaimustanud nii helilooja kaasaegseid kui ka ulatunud üle aegade. Viibides sümfooniakontserdil tutvub aga kuulaja ühtlasi seda muusikat esitava kollektiiviga - sümfooniaorkestriga. Seejuures tekib tal rida küsimusi - millal ja kus tekkisid sümfooniaorkestrid, kas nad on alati esinenud niisuguses koosseisus, missugused instrumendid kuuluvad orkestri koosseisu, mis ülesanded on dirigendil ja mitmeid teisi. Käesolev brošüür püüab neile küsimustele lühidalt vastata. Sisukord: Instrumentaalmuusika ajaloost Pisut teooriat Keelpillid Puhkpillid Vaskpuhkpillid Löökpillid Kindla helikõrgusega löökpillid Ebamäärase kõrgusega löökpillid Pillirühmade asetus orkestris Kaasaegsete sümfooniaorkestrite võrdlevad koosseisud Dirigent Kasutatud kirjandus

F. Scott Fitzgerald ja Zelda Sayre – eakaaslased pidasid neid dzässiajastu unelmate paariks. Mõlemad andekad, ilusad ja elujanused, uskusid nad ka ise, et suudavad teostada ameerikate unelmat rikkusest, kuulsusest ja seltskondlikust edukusest. Ent liialdused, alkoholisõltuvus ja psüühiline kokkuvarisemine tegid hetkelisele säravale tõusule lõpu. Nende ande ja temperamendi, soovide ja võimaluste vaheline konflikt viis katastroofini. Kirjandusest sai nende võistlevate ambitsioonide lahinguväli. Kirglikust seotusest hoolimata kaugenesid nad teineteisest aina enam. F. Scott Fitzgerald suri 44-aastaselt. Zelda elas – peamiselt psühhiaatrite järelvalve all – temast kaheksa aastat kauem. Alles ravialusena söendas ta kirja panna oma ainsa romaani "Save me the Waltz" – "Kas ma tohin teid valsile paluda?"

Rowan Atkinson on üks meie ajastu säravamaid koomikuid, kelle talent ja sarm on võitnud miljonite südamed. Eesti telepublik tunneb teda eelkõige Mr Beani rollis, lisaks on ta vaatajaid naerutanud ajaloolise komöödiasarjaga "Blackadder" ja James Bondi parodeeriva filmisarjaga "Johnny English". Kuid kas teadsite, et oma pika karjääri jooksul on ta avaldanud muusikat, näidelnud teatrilavadel ning mänginud ka surmtõsist detektiivi? Raamat vaatleb Atkinsoni eluteed tema loomingu kaudu. Siin on lennukat vallatust, teravmeelset huumorit ja tabavaid rollide kirjeldusi. Algselt 1998. aastal ilmunud teos on läbinud põhjaliku uuenduskuuri. Autor on spetsiaalselt eesti lugeja jaoks juurde kirjutanud kolm uut peatükki ning teksti oluliselt kohendanud ja ajakohastanud.

Viive Ernesaks on töötanud paljudes Eesti teatrites - Estonias, Noorsooteatris, Draamateatris, olnud õppejõud Konservatooriumis ja teinud palju muusikalisi kujundusi teatrietendustele ja filmidele. Ise arvab ta oma mälestusteraamatus, et kõige õnnestunum muusikaline kujundus on see, mida keegi tähelegi ei pane ning mis toetab lavastaja mõtet täiesti märkamatult. Viive Ernesaks vaatab tagasi käidud teele ja tehtud tegemistele ning neile väga paljudele näitlejatele, lauljatele, lavastajatele, tantsijatele ning kultuuriinimestele kellega elu on teda kokku viinud. Saatesõna on kirjutanud Endrik Kerge.