Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Maailm, mis eksisteerib meie maailma varjudes. Vastuolu, mida me kunagi ei näe. Üks naine seisab kahe leeri vahel – ühed tahavad ajaloo kulgu määrata ja teised riskivad vabaduse nimel eluga. Maya peidab end varjamatult Londonis. Kahekümne kuue aastane neiu on hüljanud isa pealesurutud hädaohtlikud kohustused ja valinud tavalise elu. Maya põlvneb pikast vereliinist, kes nimetab end Arlekiinideks – need raevukad sõdalased on valmis ohverdama oma elu, et kaitsta väheseid valituid, keda tuntakse Rändajate nime all. Gabriel ja Michael Corrigan on vennad ja elavad Los Angeleses. Lapsepõlvest peale on noormehi kujundanud lood sellest, et nende surnud isa oli Rändaja, ajaloo kulgu suuresti mõjutanud väikese prohvetite rühma liige. Rändajad suudavad saavutada ülima valgustatuse ja nad on sajandite vältel andnud maailmas tõuke paljudele muudatustele. Gabriel ja Michael, kes on võib-olla pärinud isa võimed, on end alati kaitsnud «väljaspool Võrku» elamisega – jäädes nähtamatuks reaalelu seirevõrgustikule, mis inimesi tänapäeva maailmas jälgib.

Kloun istus kiiresti maha. Bayta vaatas põrandale. Aegamisi, aegamisi tõmbas ta alahuule hammaste vahele. Mis lausus kähiseva sosinaga: "Ma olen veendunud, et Teine Asum suudab võita, kui Muul teda enneaegselt ei taba. Ta on hoidnud oma saladust; seda saladust on tarvis hoida; sel on oma eesmärk. Te peate sinna minema; teie poolt edastatav informatsioon on elulise tähtsusega... see muudab kõik. Kas te kuulete mind?" Toran hüüdis peaaegu paaniliselt: "Jah, jah! Ütle meile, kuidas sinna pääseda, Ebling! Kus ta asub?" "Ma võin teile öelda," lausus nõrk hääl. Ta ei teinud seda kunagi. Bayta, näost tardunud ja kahvatu, tõstis aatomipüstoli ja tulistas. Lask kajas vastu. Vööst kõrgemal polnud Mis'i enam olemas ja tema taga seinas haigutas sakiliste äärtega auk. Kangestunud sõrmede vahelt libises Bayta relv põrandale. Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov jätkab oma romaanitriloogia teises osas Asumi ja Impeeriumi vahelise võitluse ja Asumisiseste konfliktide kirjeldamist.

Väljapaistva ameerika ulmekirjaniku romaan, milles autor käsitleb bioloogiliselt ja sotsiaalselt erinevate tsivilisatsioonide kooselu võimalikkust kauges tulevikus.