Tallinna vanal peatänaval aadressil Pikk 20 / Pühavaimu 5 kõrgub Kanuti gildi vägev maja, mis oma efektse skulpturaalse fassaadiga köidab tahtmatult kõigi möödujate pilke ning seda vaatamisväärsustest niigi tuubil tänavapildis. Kummalisel kombel pole aga sellele põnevale hoonele pühendatud tänaseni mitte ühtegi raamatut ega isegi brošüüri. Seda enam, et raekojast, teistest gildimajadest ning muudestki ühiskondlikest hoonetest on neid ilmunud lausa ridamisi. Nüüd, kus historitsistlik arhitektuur ei ole ammuilma enam mõnitamise objekt ja kohalikke saksa-eesti kultuurisuhteid vaadeldakse hoopis pingevabamas võtmes, rääkimata sellest, et gildimaja ise on läbi valude ja vaevade taas teel kultuuritempliks, oleks päramine aeg tutvustada seda hoonet laiemale ringile ning jagada sellega seonduvaid mitmesuguseid tähelepanekuid ja mõtteid.

Kokkuvõte inglise keeles. Märksõnad ajalugu riigikaitseorganisatsioonid riigikaitse spordiajalugu 1930-ndad Eesti. Kaitseliit riigikaitseorganisatsioonid riigikaitse ajalugu spordiajalugu Eesti 1920-ndad 1930-ndad

Pilgrimi kirjastuse originaalraamat “Meie inimesed” on raamat Eestile ja Eestist. See ingliskeelse paralleeltekstiga teos on kaunis kingitus nii igale Eesti inimesele kui ka meie külalistele. Raamat jutustab meie endi suu läbi lugusid meist, kes me siin väikesel maal kõrvuti elame, tuletades meelde, kes me oleme ja mida oma olemises oluliseks peame. Selle raamatu kaante vahel on ligi poolesaja inimese mõttepildid oma kodust. Vahetud, ausad ja emotsionaalsed. See raamat ei püüa anda eestlastest koondportreed, näidata statistilist summat kõige erinevamatest maailmapiltidest. Oma loo räägib nii 82-aastane laulumemm, 9-aastane koolijüts kui ka kasahhi juurtega õpetajanna. Iga lugu on erakordne, iga lugu on väärt kuulamist. Ladusate esseede asemel on siin ausad mõttepilved. Just nii rabedad, järsud või õrnad, nagu on rääkijale omane. Ilma puäntide ja ilukirjanduslike vinjettideta. Hääled, lõhnad, pildid ja sõnad, mis kasvanud hinge sisse. Mis on eestlases, mida teistes ei ole? Raamatust koorub tõde, et eestlastel on küll veel iseloomujooni ja oskusi, mis aitavad edasi kesta ja eristuda. Leia ennast „Meie inimestes”.

Eestimaa Rüütelkonna viimase peamehe Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamat annab huvitava ja põhjaliku ülevaate rüütelkonna ja selle juhtide tegevusest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatut läbiv teema on baltisakslaste võitlus üha tugevneva keskvõimu surve (venestamise) vastu. Selles tugineti eriõigustele, mis olid saadud 1710. aastal, kui Peeter I liitis siinsed alad Venemaaga. 1917. aastal, kui tsaar Nikolai II kukutati, leidsid rüütelkonna juhid, et sellega on nad vabastatud lojaalsuskohustusest ja hakkasid meeleheitlikult otsima võimalust, kuidas ühendada Venemaa Läänemereprovintsid Saksamaaga. Suhtudes eestlastesse, eriti talupoegadesse, küll üldiselt heatahtlikult, kuid olles sügavalt omandanud balti parunite põlise veendumuse, et nemad on kutsutud ja seatud siinset põlisrahvast valitsema ja õpetama, ei suutnud ega tahtnud Ed. v. Dellingshausen möönda, et eestlased suudavad oma rahvusriigi rajada. Bolševike võimuhaaramine Venemaal, 1918. a. revolutsioon Saksamaal ning eestlaste üha tugevnev iseseisvusvõitlus lõpetasid rüütelkonna tegevuse 1918. aastal. Elu lõpuaastad veetis Ed. v. Dellingshausen Saksamaal, tegutses sealsetes baltisakslaste organisatsioonides ja kirjutas memuaare. Illustreeritud arhiivifotodega.