Postilli on võetud jutlusi väga erinevatest aegadest. Enamikus pärinevad need nn nõukogude stagnaajast, mil kirik oma tegevusega oli lõpuks tõepoolest tõrjutud ühiskonna äärealale. Kuid selle kõrval kajastub ka Eesti rahva uuem aeg, mil Jumala ees vaadatuna probleemid on pealtnäha teisenenud, oma sügavamalt olemuselt aga jäänud samaks. Minu ametist olenevalt on uuema aja jutlused tihti kasuaalsed, s.t et nad on peetud tähtpäevade või sinodite erijumalateenistustel.

"Nii nagu kehas viibiv hing kandub üle lapsest noorukisse, noorukist täiskasvanusse ning täiskasvanust vanurisse, kannab ta end surma hetkel üle teise kehasse. Oma vaimset olemust teadvustanud inimene end sellisest muutusest segadusse viia ei lase." ("Bhagavad-gita" 2.13) Srila Prabhupada räägib meile, kuidas hing rändab kehast kehasse, ning kuidas me saame väljuda sellest sündimise ja suremise ahelast, jõudmaks ülimasse elupaika.

Ateismi andeka propageerija J. Jaroslavski teost "Usklike ja uskmatute piibel" hakati esmakordselt avaldama ajalehes "Bezbožnik" 1922. aasta lõpul. Lugejate hulgas võitis raamat suure populaarsuse. Paljud usuköidikust vabanenud inimesed ütlesid, et raamatu lugemine aitas otsustaval määral kaasa nende usulistest eelarvamustest vabanemisel. Ka propagandistidele ja agitaatoritele oli see raamat suureks abiks usuvastase propaganda tegemisel. Autor ise räägib, et selle raamatu kirjutamisele hakkas ta mõtlema juba enne Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni. "Tööliste ja talupoegade hulgas kommunismi õpetust propageerides võisin ma väga sagel tähele panna, et töölise ja talupoja teadvust mürgitav usuoopium ei lase tal kommunismi õpetusest õigesti aru saada," kirjutab autor.