Enam kui paar tuhat aastat tagasi valmistatud vanakreeka keraamikat on tänapäevani säilinud rohkesti ning selle maalingud on suurepärane allikas antiikaja inimese eluolu ning maailmapildi tundmaõppimiseks. Kreeka vaaside kaunid pildid ja mitmekesine vormivalik annavad tunnistust nii kreeklaste praktilisest meelelaadist, väljendusrikkusest kui iluihalusest. Kreeka vaaside elukaare juurde kuulub ka nende sajanditepikkune uurimislugu, mis avab samm-sammult vaaside ja nende maalingute valmistamise tehnoloogia arengu, otsib tõlgendusi maalingute ideestikule ja inimeste eluviisile. Esmakordselt eesti keeles vanakreeka keraamikast süsteemset ülevaadet pakkuv raamat on mõeldud kõigile, kes huvituvad maailma asjadest ja arengutest, kuid kindlasti antiigi- ja kunstihuvilistele.

Madalmaade maalikunst 15.-17. sajandini

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega. Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist. Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

Põhjalik uurimus Kadrioru lossi ajaloost alates Peeter I ajast kuni tänapäevani. Raamat pöörab pilgu traditsioonilise vormikeskse arhitektuuriajaloo juurest lossi poliitilisele ja sotsiaalsele kontekstile. Lossilt kui ehitiselt, füüsiliselt objektilt, on rõhk nihkunud tema kasutamisele ja sellele, kuidas erinevate valdajate ajal on palees lavastatud riiklikke representatsioone ja rahvuslikke identiteete. Raamat pakub värskeid vaatenurki ja uusi fakte Kadrioru kaugemast ja lähemast minevikust ning sisaldab rikkalikult pildimaterjali Eesti, Venemaa ja Itaalia kunsti- ja fotokogudest, millest suur osa avaldatakse esmakordselt.