Laevaarst Lemuel Gulliver jutustab oma loo laevahukust, mille tagajärjel ta sattus Liliputimaale. Sel saarel on asunikud kuue jala asemel kuus tolli pikad ning nende teod, vaidlused ja võitlused näivad ülimalt naeruväärsed.

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Kunstnikust peategelase Charles Ryderi mälestused Bridesheadist ja sõprusest Sebastianiga on otsekui kuldses kumas, need jäävad tema elu parimateks aastateks, kaotatud paradiisiks, mida pole võimalik tagasi saada.