Eestiaegsete illustraatorite piltidega raamatusse on koondatud jutte kogudest “Tsemendivabrik” (1926), “Jaksuküla poisid” (1930), “Jõulud! Jõulud!” (1930) ja “Suuskadel Vallastesse” (1932). Samuti pikem jutustus “Teraspoiss” (1937). Lugeja saab pildi tolleaegsete külade elust-olust, laste mängupaikadest, tsemendivabrikust ja “poissmeeste kasarmust”, sadamast, mõisast ja linnamiljööst.

Käes on kauaoodatud talvine koolivaheaeg. Klassi suusapäevast tõotab tulla lahe lumepidu. Kuid ... Taimi jaoks saab see päev pöördeliseks. Ta kogeb taas inimeste alatust, aga ka headust, tema katsumustel ei paista lõppu olevat. Raamatu teiseks peategelaseks tõusnud klassiõde Mirjam avab Taimile ukse kunstimaailma, kus tüdruku puseriti mõtted sootuks selgema suuna saavad. Kusagil ootab Elmo. Kas leiab Taimi tee tema juurde?

Grete Sackmeier on neliteist aastat vana, meeter kuuskümmend pikk ning kaalub kuuskümmend neli kilo ja kakssada grammi. Kas ta on paks, seda on raske öelda, sest nagu palju muudki siin ilmas, on tüsedus üsna suhteline asi. Otsustav tähtsus on Grete sisetundel ja enda arvates on Grete kohutavalt masajas, justkui sumomaadleja. Teised Sackmeierid on veelgi paksemad, kuid sellegipoolest on nad ütlemata õnnelik perekond -- igatahes oli see nõnda kuni mamma viimase klassikokkutulekuni. Ja selles lugu õigupoolest alles peale hakkabki...

Lõpuks ometi kohtub Tsatsiki oma tindikalamees isaga. On Tsatsiki esimene suvevaheaeg ning ta sõidab koos mampsiga Kreekasse. Tsatsiki tunneb kõhus hirmsat kõdi: mis siis kui tindikalamees isa polegi selline, nagu pärisisa peaks olema? Tempokalt, humoorikalt ja soojalt jätkub see jutustus Tsatsikist. Tsatsiki avastab, et tüdrukut saab suudelda nii, et seda on tunda varbaotsteni välja ja et päris kindlasti ei tohi kedagi usaldada. Isegi mitte oma parimat sõpra.