Jutustusi ja olukirjeldusi

Kevade: pildikesi koolipõlvest. I-II

 

Tõelise jutuvestja andega Lutsu tegi kuulsaks tema esimene romaan "Kevade" (1912). Südamliku ja humoorika loo Paunvere kooli lõbusatest juhtumistest annab autor edasi äärmise soravusega. Peategelasi on raamatul palju. Kes ei teaks neid legendaarseid, veidi ehk müütilisigi tegelasi: pisut nipsakat heledapäist Raja Teelet, alati mõtlikku ja õrnahingelist Arnot, krutskimeeste lemmikut Tootsi või halenaljakat, ent visa Kiirt. "Kevade" on raamat elust enesest – siin on nii muresid kui ka rõõme, nii raskusi kui ka vedamist. Tegemist on raamatuga, mida korraga palju lugeda ei tahakski - lihtsalt ei raatsi, sest mitusada põnevat, naljakat ja lihtsalt toredat lehekülge saavad liigagi kiiresti läbi. 

Esseeromaani vormis kirjutatud teose peategelaseks on noor tütarlaps, kelle elukreedoks saab tungimine teatri- ja vaimumaailma saladustesse kodanliku Eesti tingimustes. Vahele on autor põiminud hulgaliselt kõrvalevaateid tolleaegsesse eluolusse, kultuurieetikasse ja -poliitikasse ning ühiskondliku korra olemusse ja filosoofilisse tausta.

"Läänemere isandad" viib meid Eesti muinasaja ühe kangelaslikuma peatüki juurde: aega, mil Läänemerd valitsesid kartmatud viikingid. Ja jutt pole ju mitte üksnes Skandinaavia asukaist, ka Eesti oma pika ja käänulise rannikuga oli viikingite asuala, meie esivanemad olidki needsamad kartmatud meresõitjad, tõelised Läänemere isandad. Küllap kuulsaim episood meie muistsest viikingiajast on seotud Sigtuna vallutamisega 1187. aastal. Sellestki ajaloolisest sündmusest on juttu "Läänemere isandates". Autor oli romaani ilmumise eel teinud tublisti eeltööd arhiivides ja muidugi kohapeal ning on saavutanud üldajaloolise pildi edasiandmisel kiiduväärse tulemuse: asjalikke kirjeldusi leidub romaanis nii saarlaste muistse elu kui uskumuste ja palju muu kohta.