Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

Kevade: pildikesi koolipõlvest. I-II

Tõelise jutuvestja andega Lutsu tegi kuulsaks tema esimene romaan "Kevade" (1912). Südamliku ja humoorika loo Paunvere kooli lõbusatest juhtumistest annab autor edasi äärmise soravusega. Peategelasi on raamatul palju. Kes ei teaks neid legendaarseid, veidi ehk müütilisigi tegelasi: pisut nipsakat heledapäist Raja Teelet, alati mõtlikku ja õrnahingelist Arnot, krutskimeeste lemmikut Tootsi või halenaljakat, ent visa Kiirt. "Kevade" on raamat elust enesest – siin on nii muresid kui ka rõõme, nii raskusi kui ka vedamist. Tegemist on raamatuga, mida korraga palju lugeda ei tahakski - lihtsalt ei raatsi, sest mitusada põnevat, naljakat ja lihtsalt toredat lehekülge saavad liigagi kiiresti läbi. 

Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Raamat jutustab ühe põlvkonna, sajandi esimese poole noorte inimeste saatusest, nendest, kes võõras mundris tegid kaasa Teise maailmasõja, nende keerulisest käekäigust, nende surmast ja ellujäämisest, nende laia ilma pillatusest.