Ma mäletan, et 24. veebruaril 1994 jäid ülikoolis loengud ära. Ööpäeva jooksul lugesin läbi Emil Tode „Piiririigi“ ja Püha Augustinuse „Pihtimused“. Mäletan, et need teosed moodustasid selge paari, rääkisid samast asjast. Mäletan ühtlasi, et „Piiririik“ äratas minus kustunud huvi uue eesti kirjanduse vastu.

Marek Tamm

„Piiririigi“ esmatrükk ilmus lugejate ette 1993. aasta novembris. Kodumaal saatis romaani poleemika, mujal nähti selles huvitavat tunnistust ida ja lääne kohtumisest pärast raudeesriide langemist. Teos on tõlgitud umbes kahekümnesse keelde.

Käesolev väljaanne on pühendatud esmatrüki kolmekümnendale aastapäevale ja ilmub autori järelsõnaga.

Selles "Tuulte Tallermaa" köites jõuab romaani sündmustik ajaliselt Teise maailmasõja künniseni. Sureb raamatu senine peategelane Taavi ja Oldre peremeheks tõuseb tema poeg Jüri.

Autor kujutab oma jutustuses ennesõjaaegset Eestit ning Teise maailmasõja õudusi ja tagajärgi.

On aasta 1938, laulupeoaasta. Ühes Eesti väikelinnas on loomulikult käimas kibekiire ettevalmistustöö, sest naiskodukaitsjad sõidavad Tallinna peo korraldamises abistama. Siis aga raputab linnakest midagi täiesti ootamatut: oma majast leitakse vaikselt pensionipõlve veetva härra Sandersoni laip. Tegu paistab olevat enesetapuga, aga asja uurides leiab kohalik politsei nii mõnegi kummalise asjaolu.