Mälestuspilte Parahhino sõjavangilaagrist

Eesti võimas mees unistas Soome ja Eesti liidust kogu aeg, ka suurte sõdade ajal. Päts saabus Soome suurvürstkonda poliitilise pagulasena 1906. aasta sügisel. Rohkem kui kahe aasta jooskul, mil ta seal elas, sai Soomest tema jaoks ideaalmaa, eeskuju Eestile. Eesti Vabadussõja perioodil 1918–1920 arendas Päts oma kauaaegset meelisideed unioonist või kaksikriigist koos Soomega. See mõte sai tuge sõjalisest abist, mida Soome Eestile Vabadussõjas andis. Kaksikriigi idee leidis Eestis palju poolehoidu, kuid Soomes oldi kahtlevamad. Riigipeade iga-aastased kohtumised algasid 1931. aastal, kui riigivanem Päts tegi visiidi Soome. Muuseas arutasid riigijuhid salajasi plaane maade sõjalisest koostööst ja Soome lahe sulgemisest. Soome ja Eesti kõrgetasemeline koostöö jätkus ka pärast seda, kui Pätsi juhtimisel sai Eestist 1934. aastal autoritaarne riik. President Kyösti Kallio haigus ja Soome Talvesõda lõpetasid need visiidid. 1940. aasta suvel kaotas Eesti iseseisvuse ja Päts küüditati Nõukogude Liitu. Mõni päev enne deporteerimist tuli Päts veel oma lemmikidee juurde tagasi ja pani kirja Soome ja Eesti liitriigi plaani.

"Eesti rahva kannatuste aasta" on 1943. aastal Saksa okupatsiooni ajal välja antud koguteos Nõukogude okupatsiooni kohta Eestis aastatel 1940–1941. Kaheosalisena anti see välja Eesti Omavalitsuste toetusel, rõhutades eeskätt esimesel punasel aastal toimunut. Sõja ajal kirjutatud tekstid ilmusid ilma autorite nimedeta ja seda õigustatult, sest teadaolevalt langes ka toonase väljaande korrektor Rein Nurkse hiljem nõukogude repressioonide ohvriks. Pärast Teist maailmasõda suleti koguteos keelatud raamatuna raamatukogude erifondidesse, kuid see jäi alles nii mõnessegi koju kui ka rahva mällu. Just viimase õhutusel ja samas ka selle alalhoidmiseks avaldame uuesti "Eesti rahva kannatuste aasta" tekstid kahes osas värskendatud kujunduses, kuid tolleaegset keelt säilitades. I osa: Stalin asub ründamisele ENSV loomise komöödia Eesti sõjavägi bolševistliku hävitusaasta keerises NKVD mõrvarikäed eesti rahva kallal Küüditamine Eestlaste osavõtt Eesti vabastamisest Saksa sõjaväe poolt 1941. aastal

Tavaarusaama järgi demokraatlike riikide poliitikute ja kindralite suhetest sõjaajal peavad poliitikud püstitama sõjaliste operatsioonide eesmärgi ja astuma seejärel kõrvale, jättes ülejäänud töö sõjaväelastele. Käesolevas raamatus seab Eliot A. Cohen niisuguse ajapõlise uskumuse kahtluse alla, väites tuntud riigimehi puudutava põhjaliku uurimise tulemusel, et just nende taganttorkiv, provotseeriv ja isegi trotslik suhtumine ohvitseridesse on sõjalise edu pant. Tuginedes Abraham Lincolni, Georges Clemenceau, Winston Churchilli ja David Ben-Gurioni näidisjuhtumitele, kinnitab autor seisukohta, millel oli ka Clemenceau – sõda on liiga tõsine asi, et seda kindralite hooleks jätta. Nende nelja poliitiku näite najal, kes saavutasid eri aegadel ja väga erinevates sõdades silmapaistva võidu, järeldab Cohen, et parimad sõjaaja juhid on aktiivsed riigimehed, kes suunavad oma sõjaväelastest alluvaid saavutama edu isegi seal, kus nood omapäi läbi põruksid. "Kõrgeim juhtimine" on mõtteid äratav ja oluline lugemismaterjal mitte ainult sõjaväelastele ja poliitikutele, vaid kõigile, kes on huvitatud juhtimisküsimustest.