Väljapaistva vene nõukogude orientalisti ja ajaloofilosoofi akadeemik Nikolai Konradi (1891-1970) valitud ajaloolaste tööde kogumik sisaldab tema elu lõpupoole olulisemaid artikleid, milles käsitletakse ajalooteaduse üldisi probleeme ja visandatakse ajalooprotsessi üldskeem vanaajal ja keskajal, lähtudes Lääne- ja Idamaade ajaloo võrdlevast analüüsist; ühtlasi esitatakse ja põhjendatakse renessanssi universaalsuse konseptsioon, puudutatakse baroki ja valgustusajastu probleeme, vaadeldakse maailmakirjanduse ajaloo küsimusi, antakse ülevaade orientalistika ülesandeist, kritiseeritakse argumenteeritult europotsentrismi ning näidatakse humanistliku alge kui ühiskondliku progressi põhiteguri toimet ajalooprotsessis. Autori tõsihumanistlikud arutlused inimkonna kultuurilise ja teadusliku arenguloo üle seoses nüüdiskultuuri olukorraga aitavad süvendada ning avardada inimese ja tema ajaloo mõistmist. N. Konradi ja kuulsa inglise ajaloolase A. J. Toynbee (1889-1975) kirjavahetusest, milles eri aspektidest vaetakse ajalootunnetuse põhiprobleeme ning mõtiskletakse inimkultuuri arenguteede üle.

1519. aasta novembris saabus Hispaania konkistadoor Hernando Cortés oma meestega asteekide kuningriigi pealinna ja kohtus sealse valitseja Moctezumaga. Seda lugu – ja lugu kõigest, mis pärast seda juhtus – on jutustatud lõputu hulk kordi, ent alati hispaanlaste vaatevinklist. Ometi on sealsed põlisrahvad toonaseid sündmusi nahua keeles põhjalikult talletanud. Kuni päris viimase ajani olid nahuate lood valdavalt teadmata: neid ei peetud eriti usaldusväärseiks, neid on üksnes osaliselt tõlgitud ja õpetlaste laiemat tähelepanu need varem ei pälvinud. "Viiendas päikeses" tuuakse esimest korda lugeja ette asteekide ajalugu nii, nagu see põliselanike endi tekstides kogu oma keerukuses peegeldub. Camilla Townsend kajastab põlisrahvaste käsitlusi, surumata peale Euroopa tavasid ning pidamata sealseid asukaid eriti eksootilisteks ja verejanulisteks tüüpideks. Asteekidel oli omaenda pikk ajalugu juba ammu enne eurooplaste saabumist ning hispaanlaste kolonisatsioonile ja kultuurile ei olnud nad varmad alistuma. Nad oskasid muutunud olukorras ellu jääda.

Ajaloo võimsaimad riigid on olnud eripalgelised. Mõni, näiteks maiade tsivilisatsioon, koosnes omavahel konkureerivatest ja sõdivatest riigikestest, mida ühendas ühine kultuur. Mõni, nagu Pärsia impeerium, rajati relva jõul. Osa riike – Rooma, Hiina, Vana-Egiptus – võis uhkustada tsentraliseeritud valitsuse ja arenenud riigiaparaadiga. Seikleme ajaloo kõige võimsamate riikide territooriumidel ning vaatleme kadunud impeeriumide tugevaid ja nõrku külgi.

160 aastat pärast neandertallaste avastamist kipume me seda esiajaloolist inimest ikka ette kujutama kuskil külmunud kõnnumaal hulkuva ilmetu kujuna, kes karmides oludes imekombel elus püsis, aga Homo sapiens'i saabudes välja suri. Ometi on viimastel aastakümnetel lisandunud selle inimese liigi kohta tohutult palju uusi teadmisi, mis sellise arusaama ümber lükkavad. Tunnustatud Briti arheoloog Rebecca Wragg Sykes juhatab lugeja olulisimate neandertallast puudutavate avastuste juurde ning näitab, kus ja kuidas ta elas, milline oli tema kultuur ja armuelu. Mis kõige tähtsam – ta kummutab ettekujutuse neandertallasest kui tähtsusetust Homo sapiens'ile allajääjast. Meie silme ette kerkib uudishimulik, leidlik, osav ja ennekõike kohanemisvõimeline muistne sugulane. "See pole lugu ainult sellest, kuidas hoopis teistsugusel viisil inimeseks olla, vaid sellestki, kuidas peaksime uue pilguga vaatama ka iseend," ütleb autor. Sykes on teinud märkimisväärset tööd, sünteesides tuhanded teadusuuringud üheks kergesti haaratavaks looks. [–-] Me kipume käsitlema kõiki inimese liike enda kaudu. Me näeme neid kui verstaposte Homo sapiens'i tekkeloos ning me tunneme huvi, mil moel me neist üle olime, kas me seksisime nendega ja kas me suretasime nad välja. Aga Sykesi käsitluses on Homo sapiens vaid kõrvaltegelane loo lõpus. "Hõimlased" seab esikohale neandertallase. Raamatu "Sapiens" autor Yuval Noah Harari väljaandes The New York Times