Leivajätkuks võeti Soomes koort noortelt mändidelt, mis raiuti ja kooriti kevadel mahlaajal. Kooreribad kuivatati algul väljas, siis küpsetati üle kuumas ahjus, millega neist välja põletati männivaik, mis muidu oleks leivale andnud kibeda maitse. Küpsetatud koorelt kaabiti kõvem väliskiht noaga maha, nii et toiduks läks vaid alumine, niineosa, mis tambiti uhmris või jahvatati käsikivil või veskis peeneks. Algul puhtast rukkijahust tehtud leivataignale segati siis männijahu hulka. Et männikoor oli ainult hädaabi, seda näitavad kauaaegse männikooredieedi kurvad tagajärjed, mida I. Manninenil oli 1919. aastal juhus isiklikult näha Ida-Soomes Ilomantsi metsakülades. Seal oli kaks talve ja üks suvi elatud peamiselt männikoorest. Manninen (1931) kirjutab: "Ma nägin väikseid lapsi, kelle kõht oli kohutavalt suur ja kõva, rippudes nagu kive täistopitud kott alla. Paljud lapsed ei suutnud üles tõusta, vaid ainult lamasid." Samuti olid inimestel jalad paistes, nii et raske oli kõndida. Kohalikud elanikud kinnitasid: "Mida rohkem mändi sa sööd, seda rohkem sa paistesse lähed. Kui sa veel soolaseid toite sööd ja vett jooma pead, siis teeb see paistetuse veel hullemaks. Mida vähem soola tarvitada, seda parem." Inimeste isu pärast männikooredieeti oli kustutamatu. Nad ise väitsid: "Mänd murdis meid maha, me peame lakkamatult sööma." Siit ka soovitus seda ise mitte järele proovida!