Raamatu on kirjutanud kaks kogenud lastearsti – doktor David Bass ja professor Maurice Kibel. Autorid käsitlevad lapseeas tekkida võivaid vigastusi ja võimalikke hädaolukordi. Nad õpetavad, kuidas paanikasse sattumata anda õigesti ise esmaabi, millal helistada lastearstile või millistel puhkudel kutsuda viivitamatult kiirabi. Tutvustatakse ka kõige tavalisemaid lapseea haigusi ja tervisehäireid sümptomitest lähtuvalt. See on praktiline, rohkete selgitavate illustratsioonidega nõuanderaamat, mis peaks olema iga lastega pere raamaturiiulil.

Raamat on mõeldud eelkõige neile lapsevanemaile, kelle lapsed pole veel murdeealised. Raamat püüab anda emadele ja isadele üldarusaadavat ja vajalikku informatsiooni, et aidata neid nende ainulaadses, kuid tohutult vastutusrikkas kasvatustöös. Peamine raskus seisneb minu arvates selles, et paljudel vanematel puudub selge teadmine, kuidas lastega suhelda. Enamik vanemaid teab vajalikku, kuid ebaleb, millal ja missuguses olukorras mingit põhimõtet kohaldada. See segadus on täiesti mõistetav. Vanemaile küll öeldakse, mida teha, kuid sageli jääb arusaamatuks, millal ja kuidas teha. Klassikaline näide on distsipliini ja karistuse küsimus. Seda teemat on käsitletud palju, kuid ei ole selgelt väljendatud, et karistus on vaid üks kasvatuse valdkondadest. Seetõttu mõned isad ja emad järeldavad, et laps vajab eeskätt karistust. Loomulikult vajatakse karistustki. Aga mõned vanemad keskenduvad distsipliinile niivõrd, et nende lapsed ei saagi kogeda armastust. Sellised lapsed on veendunud, et neid ei armastata – ei tõeliselt ega tingimusteta. Distsipliin ei ole probleemi tuum: küsimus seisneb selles, kuidas väljendada lapsele oma armastust karistadeski.

Tegelikult on raamatu pealkiri ja kaanepilt eksitav. Teismeiga ehk puberteet tähendab küll tormilist hormonaalset arengut, mis toimub sama paratamatult nagu päikesetõus idast, kuid see ei pea ilmtingimata kaasa tooma tormi. Nii mõnigi murdeea probleem on pigem müüt kui tegelikkus. Raamatus tutvustatakse kõige uuemaid teadusuuringuid, mis aitavad meil oma teismelist paremini mõista. Läbi aegade on vanemate soov jäänud samaks – toetada oma lapse iseseisvumist ja iseloomukasvatust. Maie Tuulik on pedagoogikateaduste doktor (DSc), kes kirjutab eetika ja iseloomukasvatuse teemal.

Kui aastakümneid tagasi olid moes kivinägudest machomehed, kes kõik asjad rusika ja jõuga ära lahendasid, siis nüüd on imelikul kombel see pendel löönud teise äärmusesse, kus mehed omavahel kõike palvetamise, lõhnaküünalde ja meditatsiooniga üritavad lahendada. See on jällegi teistpidi hirmutav äärmus. Hetkel tundub, et mees, kes nädalas korra vähemalt ei nuta ja emotsioone oma kaaslasele nuuksudes ei väljenda, ei olegi enam mees. Igasugune ürgne mehelikkus, vastupidavus, tugevus ja vägi on justkui tabuteemad. Mehed ei tea, kas õnnelikul hetkel oma elus möirata nagu lõvid või plaksutada, kallistada ja nutta. Kui juba piisavalt raske on olla mees, siis veel raskem on praegusel ajal olla isa. Lisaks sellele, et mees peaks olema perele tugipostiks ja hoolitsema kogu pere julgeoleku eest, siis moodsalt isalt nõutakse ka seda, et ta naist kodutöödes ja lastega võimalikult palju aitaks. Lisaks peaks ta olema ka tuntud ütluse kohaselt köögis kokk, seltskonnas härrasmees ja voodis teadagi kes. Lisaks veel muidugi ka korralikult raha koju tooma. Aga kui ühel hetkel sa mehena avastad ennast keset möllu ja sõda, lapsed röögivad, koer oksendab, kaaslane on samuti kogu oma energia päeva jooksul ära andnud ja sa pead välja mõtlema, et kuidas teha tööalaselt oma järgmist ja kõige targemat sammu, siis jookseb juhe kokku küll. Aga mis teha edasi? Kuskil on jäänud mingi õpetus puudu. Kelle poole vaadata? "Mees 2. Minu Kari" on järg ülimenukale bestsellerile "Mees". Arvan, et mees ei tohiks tegelikult isaks saada enne, kui ta ei ole iseenda mõtteid ja hingeelu korda saanud. Kuidas saaks ta olla õpetaja ja teejuht, kui ta ise veel pimeduses eksleb. Eks sama kehti ka naiste ja emaks saamise puhul. Esimene raamat viis inimesed teekonnale rohkem enda sisse, "Mees 2" aga keskendub suures osas meie suhetele, meie peredele, meie rahvale ja meie maailmale.