Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Holger Kaintsi (s. 1957) esikraamat viib meid ajas korraga nii edasi kui tagasi. Ühekorraga ümbritseb lugejat kompartei kongresside ja ideoloogiliste veidruste ajastu, samas kirjutatakse aastanumbriks 2012. Viis poissi saavad loetud raamatust innustust ja otsustavad matkata mäetipule, mis pole küll kaugel ega kõrgel, kuid milleni jõudmiseks tuleb ületada mitmeid ohtlikke takistusi. Teekonnal tuleb ette nii põnevaid kui naljakaid juhtumisi ning jutustus päädib üllatava lõpplahendusega. Tulevikku projitseeritud minevik annab võimaluse viimase kahe kümnendi jooksul ühiskonnas toimunud muutusi näha uue vaatenurga alt.

Kõik väikesed purpursed ahvinägudega lillepead näisid mulle noogutavat, just nagu teeks miski neile salamisi nalja, ning ma kiskusin oma pilgu neist lahti ja vaatasin taeva poole. Seal voogasid ikka veel päikest varjavad pilveräbalad. Aga kui pilved kord hajusid, tõotas tulla kõrvetav päev. Õhus endas oli tunda kuumuse lõhna. Tupperi rada järgides sisenesin aeda. Raja lõpus peatusin ja ütlesin enesele, et rumalus oli olnud uskuda, et leian sellest lilleväljast midagi, millel on mingi mõte. Tupper Tyler oli kümme aastat tagasi kaduma läinud ja oli ka täna kadunud ning võib-olla ei saanud ükski inimene kunagi teada, kuidas ta sellega toime oli tulnud. Ent ikkagi ei vabanenud ma mõttest, et just Tupper on kogu selle segase loo võti.

"Viimases sõrmusekandjas" räägitakse Tolkieni Sõrmuse-lugudest kaotajate poolt vaadatuna. Autori arust kirjutavad ajalugu võitjad. Seepärast saavadki mitmed küsimused siin uudsed ja väga loogilised vastused. Näiteks küsimus, miks siiski pidid haldjad Keskmaalt lahkuma? Raamat algab sealt, kus Tolkieni lood lõpevad. Sõda on möödas, väsinud Mordori sõdalased lähevad koju. Tagasihoidlik sõjaväearst saab aga surevalt nazgulilt peaaegu võimatuna näiva ülesande...