Fenno-Ugria aastaraamat "Soome-ugri sõlmed 2019" pakub mitmekesist ja põnevat lugemist 2019. aastal toimunud olulisematest soome-ugri rahvastega seotud sündmustest, väljaannetest ja inimestest. 2019. aasta läheb ajalukku ÜRO põliskeelte aastana, mis oli tegevusrohke ja lootusrikas, hoolimata sellest, et väikekeelte olukord pole kiita kusagil. Millised on meie kaugemate ja lähedaste sugulaskeelte väljavaated ja eluvõimalused, arutatakse põliskeelte aastale pühendatud mahuka peatüki artiklites. Väljaandest saab lugeda soome-ugri rahvaste uurimisele aluse pannud ungarlase Antal Reguly (1819-1858) värvikast elust ning teisigi põhjalikke portreelugusid märkimisväärsetest inimestest. Avaldatud on ka kirjutisi elamuslikest reisidest sugulasrahvaste juurde ning aasta vältel ilmunud raamatute ja teatrilavastuste tutvustusi. Raamat on mõeldud meie sugulasrahvaste ajaloost ja kultuurist huvitunud laiemale lugejaskonnale. "Üllitis on oluline lüli hõimuliikumise keerulises ahelas, ent samas ka lihtsalt nauditav lugemisvara, mis on kirjutatud arusaadavas keeles," on tõdenud Enn Ernits ajakirja Keel ja Kirjandus 2020. aasta aprillinumbris.

Kunstirahva akadeemia" I osa on Heino Kiige mõneti põnevgi reportaaž ühest kultuurielu sündmustereast, mis seni avalikkuse eest üsnagi varjul olnud. Kuue kunstiala aktiivsed inimesed loovad mittetulundusühingu seaduse alusel Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia. Kuna eraalgatus ei leia rahalist toetust, muudab see akadeemia end initsiatiivgrupiks, kes taotleb Riigikogu seaduse kaudu avalik-õiguslikku Eesti Kaunite Kunstide Akadeemiat, mis oleks analoogne Teaduste Akadeemiale. Vaatluse all on ka üritused akadeemia algatamise eelsest ajast: kultuurikogu ja sinine erakond. Kõik kokku pildigalerii inimestest.

Raamat kaasneb naitusega "Agathe Veeber. Tuntud, kuid siiski tundmatu" Kumu kunstimuuseumis (19.12.2018–12.05.2019). Eestis kunstnikukarjääri alustanud ja loometööd New Yorgis edukalt jätkanud Agathe Veeber (1901–1988) kuulub Eesti kunsti klassikute hulka. 1933. aastal asus Veeber kõrgemas kunstikoolis Pallas õppima maalikunsti, ent lõpetas kooli 1938. aastal graafikuna. 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse elama asudes saavutas Agathe Veeber kiiresti edu. Ta võeti Ameerika graafikute ühingu (SAGA) liikmeks, tänu millele tal avanes võimalus esineda pidevalt näitustel. New Yorgis elades ei katkestanud graafik sidemeid Pallase koolkonnaga, vaid täiustas Eestis omandatud kunstisuunda ja osales väliseesti kunstielus. Raamat ilmub Eesti Kunstimuuseumi arhiivitrükiste sarjas, milles tutvustatakse muuseumi arhiivis säilitatavaid materjale. Kirjade, dokumentide, fotode ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni arvukate teoste kaudu saab selgemaks kunstniku elu- ja loometee. Samas sarjas on varem ilmunud raamatud "Kunstile ohverdatud elu. Salome Trei (1905–1995). Elulooline arhiiviaines ja hilislooming" ning "Kadunud Eesti skulptorid. Linda Sõber (1911–2004) ja Endel Kübarsepp (1912–1972)".

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega. Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist. Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.