„Kas Makarovit lugesid?” „No mis sa tänasest Makarovist arvad?” Nii on juba aastaid küsinud tuttavad poliitikahuvilised ja jaganud siis vaimustust, rahulolu, paralleele või vastuväiteid Ivan Makarovi Postimehes ilmunud kommentaaride puhul. Igatahes on need alati olnud huvitavad, probleemirohked, ja kõik see lausa karjus raamatuks saamise järele. Väljaannet kavandades tuli jutuks, kas toimetaja peaks kolumnide tõlkeid taastrükiks nõudlikult üle vaatama. Ja siis saime meie, kes me Ivan Makarovit isiklikult ei tundnud, üllatusega teada, et mees kirjutab oma asju eesti keeles. Käsikirjast hakkas end lahti kerima mitte ainult Makarovi poliitiline poleemilisus, vaid üldse tema elu venelasena Eestis. Ja kui raamat läbi loetud, tahad igaveseks unustada igasugused teoreetilised integratsiooniprogrammid, targutavad õpetused lähenemiseks ja kohanemiseks.

Suvi 1944. Saksa väed on okupeerinud Budapesti ja Ungari juutide küüditamine surmalaagritesse on alanud. 9. juulil saabub linna noor mees Rootsist, kes võtab endale eemärgiks kaitsta sellise saatuse eest "nii palju inimesi kui võimalik". Oma missiooni täitmiseks on tema käsutuses vaid Rootsi diplomaatiline pass ja Ameerika rahaline toetus. Ometi õnnestub tal päästa kindlast surmast enam kui 100 000 juuti, enne kui ta jaanuaris 1945. a. Punaarmee kätte vangi langeb. Sellest päevast peale on ta teadmata kadunud.

Eestimaa Rüütelkonna viimase peamehe Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamat annab huvitava ja põhjaliku ülevaate rüütelkonna ja selle juhtide tegevusest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatut läbiv teema on baltisakslaste võitlus üha tugevneva keskvõimu surve (venestamise) vastu. Selles tugineti eriõigustele, mis olid saadud 1710. aastal, kui Peeter I liitis siinsed alad Venemaaga. 1917. aastal, kui tsaar Nikolai II kukutati, leidsid rüütelkonna juhid, et sellega on nad vabastatud lojaalsuskohustusest ja hakkasid meeleheitlikult otsima võimalust, kuidas ühendada Venemaa Läänemereprovintsid Saksamaaga. Suhtudes eestlastesse, eriti talupoegadesse, küll üldiselt heatahtlikult, kuid olles sügavalt omandanud balti parunite põlise veendumuse, et nemad on kutsutud ja seatud siinset põlisrahvast valitsema ja õpetama, ei suutnud ega tahtnud Ed. v. Dellingshausen möönda, et eestlased suudavad oma rahvusriigi rajada. Bolševike võimuhaaramine Venemaal, 1918. a. revolutsioon Saksamaal ning eestlaste üha tugevnev iseseisvusvõitlus lõpetasid rüütelkonna tegevuse 1918. aastal. Elu lõpuaastad veetis Ed. v. Dellingshausen Saksamaal, tegutses sealsetes baltisakslaste organisatsioonides ja kirjutas memuaare. Illustreeritud arhiivifotodega.

17. juunil 1929 astus mootorlaeva "St. Louis" pardalt New Yorgi sadamakaile sihvakas heledapäine noormees, taskus Eesti Vabariigi diplomaatiline pass. See oli 23aastane Ersnt Jaakson, keda ootas töö San Francisco Eesti aukonsuli sekretärina. Ameerika Ühendriikides kulges kogu tema edasine elu ja sai teoks ajalooline missioon: hoida okupatsiooniaastail peakonsulina Eesti Vabariigi järjepidevust. Kodumaad nägi Jaakson uuesti alles 63 aasta pärast. Anne Velliste on kasutanud käesoleva raamatu kokkupanekul Ernst Jaaksoni mälestuskatkeid, intervjuusid tema sõprade, tuttavate ja aatekaaslastega ning unikaalseid kirju ja dokumente. Seeläbi räägib raamat ühtlasi paljudest Põhja-Ameerika, Rootsi ja Inglismaa eestlastest, kes ei unustanud oma isamaad.