Miks meid huvitab selle maailma vägevate eraelu? Võib-olla uudishimust, aga võib-olla ka seetõttu, et võimumehed on alati püüdnud end ümbritseda saladustelooriga. Meil on õigus vaadata selle taha, heita pilk meie ajaloo mõistatuslikele lätetele. Selle raamatu lehtedel saate lugeda Stalini, Hruštšovi, Brežnevi, Andropovi ja teiste Kremli peremeeste lähedastest.

Daniel Palgi kirjutas oma heast tuttavast ja sõbrast Peet Vallakust: "Peet Vallaku elu arenes paralleelselt kahe suure pöörangujärguga – Esimene maailmasõda, Eesti iseseisvumine, Vabadussõda ja Eesti bolševiseerumine ja Teine maailmasõda. Peet Vallak ei läinud kummalgi korral hoogsalt kaasa, tema ei juhtinud oma elupaati tuultesse ja lainetesse, vaid otsis varjulist sadamasoppi." Oma käsikirja lõpetades tõdes ta: "Autor on tundnud seda kirjutades rõõmu, kuid lõpus on ta kurb. Töö jääb lamama. Ja kas teda keegi loeb või kasutab ja kas temast keegi midagi saab, jääb arvatavasti minu poolt nägemata. 13. märtsil 1965." Eesti kirjanikest pajatavas sarjas toob Ilmamaa tänapäevalgi hästi loetava, aegumatu käsikirja lugejateni (taas)tutvustamaks Peet Vallakut, kunstnikuhingega kirjanikku.

Kes on see Eesti kodakondsuse saanud maailmakuulus näitlejanna, kellel perekond ei lubanud lavakarjääri alustada, aga kes teenis ära nii Stanislavski kui ka Meierholdi kiidusõnad ja kes on mänginud Murnau lavastatud filmis? Kes käis läbi Vene keisririigi koorekihiga ja kelle suguvõsa on saanud alguse William Vallutaja ajal? Kelle abikaasa perele kuulus Kumna mõis, mille Eesti riik neilt ilma kompensatsioonita ära võttis? See oli paruness Stella Meyendorff (1884–1976), Peterburis sündinud inglanna, kelle neiupõlvenimi oli Whishaw ja lavanimi Arbenina, intelligentne ja emotsionaalne naine, kes mängis 1920. aastate algul Revali lavalaudadel üle 100 peaosa. Ta laulis Vene revolutsioonikaoses oma Peterburi kodus "Madama Butterfly" aariaid, et mitte hulluda, kui akna all käis tulistamine. Sõda lahutas ta oma lastest, nii et ta ei teadnud midagi nende saatusest, saates Paul Pinna neid otsima. 1929. aastal avaldatud mälestustes kirjeldab ta privilegeeritud elu Peterburis, sõja- ja revolutsioonikeerist Venemaal, mis ta endasse tõmbas, kui Nõukogude komissar neljateistkümne püssimehe valve all ta vanglasse sõidutas, nii et inimesed tänaval teda vaadates risti ette lõid ja pead paljastasid. See on emotsionaalne lugu võitlusest lähedaste ellujäämise nimel, armastusest teatri vastu, põgenemisest ja endale näitlejana nime tegemisest nii Eestis kui ka mujal Euroopas.

Loone Otsa raamat tutvustab meie riigijuhte kultuuriloo vaatenurgast. Ülevaate saab viieteistkümne Eestit juhtinud mehe elust Konstantin Pätsist Toomas Hendrik Ilveseni. Esseelaadses vormis paigutab autor enam või vähem tuntud poliitikakesksed elulood ajastu konteksti, näidates keskkonda, milles need mehed toimisid.