Lapsepõlvemälestused on tugevad ja erksad. Küllap seepärast, et neid on endalegi märkamatult mitmel korral ümber hinnatud, sõelutud ja vaetud. Nendes on soritud ja valikut tehtud, neid on unustatud ja meenutatud, kuni nad muutuvad kristalliseerunud kujunditeks nagu rahvaluule...

Romaan

Eerik Kivirähk ärkas hommikul ägedast südamekloppimisest. Külm higi kattis tema otsaesist, kogu tema keha värises nagu palavikus. Ta avas silmad, kuid õudne unenägu ei tahtnud ikka veel lahkuda. Äsjane lämbumishädaoht sügavas maa-aluses kestis edasi. Ta ei suutnud kuidagi tajuda oma ümbruse reaalsust. See nagu ei olnud tema kodu, vaid mingi võõras, ebatõeline ning peletav kong. Selles ei olnud ühtegi pidet, millest tema kõikuv enesetunne oleks võinud kinni haarata.

Autor kujutab oma jutustuses ennesõjaaegset Eestit ning Teise maailmasõja õudusi ja tagajärgi.