– Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-).

«Mis juhtus, kas see üle-eelmine tüdruk sai närvivapustuse?» «Jah, sest ma ei andnud talle osa.» «Oi. Vaeseke...» «Aga mis tal siis häda oli, et ta ei sobinud?» «Ma ütlen ausalt: ta oli ülbe, jonnakas ja kihlatud.» «Ah soo... siis muidugi.» «Ja see teine?» «Milline?» «See, kes just väljus.» «Kas ta nuttis, kui ta välja tuli?» «Tema, ei, ta ei nutnud... Aga ta nägi halb välja.» «Just-just. Tema ei kõlvanud just selle tõttu. Tal ei olnud peas kõik päris korras.» «Ahah.» «Aga kes see üldse otsustab, kas teie?» «Mitte ainult... Nii mina kui see teine, kes on tulnud mulle seltsiks...» «Ahaa. See on siis Juhus. Mingil moel peab õnne ka olema.»

Tagore rahvusvaheliselt tuntuim jutustuskogu on 1918.aastal esmatrükis avaldatud «Mashi ja teised lood», mida on nimetatud ka «Bengali rõõmu ja kurbuse lauludeks». Läbi aastakümnete on sellest ilmunud arvukalt uustrükke ja tõlkeid ning see kujutab endast inimhinge ilu ja inetuse tõetruud vaatlust 20.sajandi alguse India olustiku taustal. Haritud inimesena mõistab Tagore neid novellilaadsetes jutustustes hukka ühiskondlikud pahed: ebausu, rikaste rahaahnuse ja omavoli, laste abielud, naiste ebavõrdsuse, usumäratsemise; ülistades samas inimeses kõike kaunist. Originaali pealkiri: Mashi and other stories