Lõhkumist ja riisumist toimetasid mõisas peaaegu üksnes võõraste valdade inimesed. Mahtra peremehed sellest osa ei võtnud ja selle valla muust rahvast tegid seda ainult vähesed. Veel enam: Mahtra mehed püüdsid purustamisele ja röövimisele vastugi tõrjuda, katsusid seda takistada ning mõisa ja opmanni vara kaitsta, hoida ja koguda, kus ja kuidas aga said. Kuid nende jõud selle määratu rahvahulga vastu, kes neile naabervaldadest appi oli tõtanud, oli liiga väeti. Nad pidid nägema, et nad vaimudest, keda nad välja olid kutsunud, enam lahti ei saanud. Nad olid vesivärava avanud, aga üleootuslik vool uputas nende veski. Nende avitajad said nende vastasteks. Nende manitsusi ei võetud kuulda, nende vastupanek löödi tagasi. Kogu mõis sattus nõnda võõraste inimeste meelevalda.

See raamat viib meis Eestimaa varasesse rauaaega (2000 aastat tagasi). Raua saamine kohalikust soomaagist ongi jutustuse põhiteema, millega seotud sündmustikku näeme autori varasematest raamatutest "Taevalindlased ja kirveslased" ja "Salakivi" tuttava koolipoisi Uru silmade läbi.

"Rukkirahu" on üks neid väikesi aurikuid, mis olid 1930-ndail aastail tegevuses kaubaveoga Läänemere sadamate vahel. Jutustus rajaneb autori mälestustel omaenda meremeheelust ja muul tõsielulisel materjalil. Auriku "Rukkirahu" "prototüüp" ja suurem osa selle meeskonnast hukkusid 1941. aastal enne Osmussaarel asunud Nõukogude garnisoni evakueerimist sakslaste eest.

Teise maailmasõja lõpul kaugele põhja rajatud pommituslennuki varjendist väljub igal neljapäeval salajasele pommituslennule LQ86. Sõja lõpust teadmatuses, jätkab lennuk oma öiseid lende veel aastaid hiljem ning ootab asjatult oma kutsungit ja koordinaate, kuhu heita pommid. Kuni ühel päeval kõlab kutsung taas...