Umbes XX sajandi alul sõitis noor kirjanik Anna Sakse jaaniõhtul vanemate poole Leja külla. Rongist läks ta maha Galkauska jaamas ja otsustas koju minna otse läbi metsade. Teerada hargnes, radasid läks ühele ja teisele poole. Kui ilm hämaraks kiskus, sai selgeks, et õige rada on käest kadunud. Kirjanik läks hea õnne peale läbi pimeneva laane, kuni lõpuks jäi nõutult seisma. Suve kõige lühema öö hämaruses kerkis metsaniidult joovastav lõhnalaine. Õitsesid ööviiulid. Ka selle muinasjuturaamatu keskmeks on ammune lugu ööviiulist. Selle ümber on muinasjutud lillehernest, palsamist, lumikellukesest ja pärsia sirelist, murtudsüdamest, gladioolist, käopisarast...

Autori sissejuhatus: Oleksin väga ebaviisakas vanaisa, kui ma ei avaldaks siinkohal tänu oma pojapojale Mihklile, kes valgustas mind selle rotipereloo kirjapanekul õige mitmes valdkonnas, milles olen võhik. See puudutab eriti nätsu- ja jäätisesorte ning palju muudki, milles minu teadmised tänaseks juba kolm klassi läbi teinud poisi asjatundlikkusele lootusetult alla jäävad. Sain Mihklilt abi ka sündmustiku kujundamisel, eriti põnevamate kohtade väljamõtlemisel - ta on leidlik poiss ja andis mulle tihtipeale head nõu, mida keegi tegelasist parajasti just teha võiks. Ka neis asjus, mis koolielu puudutavad, on tema minust targem. Eks see ju loomulik. Olin nõus ka kärbetega. Neid soovitati mul algul veel rohkemgi teha, kuid lõpuks arvas elukogenud poisterahvas armulikult: kui ma just temasugustele kirjutamisega päriselt toime ei tule, pole seda ehk nii väga vajagi. "Sellest võiks tulla sihuke... koguperejutt," leidis ta.

Kaasahaarav ja mõtlemapanev juturaamat põhikooli õpilasele ja lapsevanemale. Kaante vahelt võib leida vastused neile küsimustele: Kuidas õng ise püüab? Mis mäng see tüdrukute ja poiste vahel käib? Mida arvab vihmauss? Kus ei ole kala, aga on? Mis juhtub, kui kallid naised undavad? Mis on paadi ja kalda vahel? Millal kala võtma hakkab? Kuidas püüdmata püüda? Mida kingib kalamees? Kui väike on tegelikult suur?

Ühe väikese metsa serval kasvas igivana Tamm, nii vana, et keegi õieti ei teadnud, kui vana ta on. Oma sünnipäeva ei mäletanud ka Tamm ise. Mühisedes jutustas ta vahel uudishimulikele, et tolle aasta suvel olevat kasvanud temast suuremad lilled, teinekord aga unustas oma jutu ja kinnitas, et tolle aasta sügisel olevat põldudel kõik naerid ära mädanenud. Tõeline vanaätt oli see Tamm, ehk küll kõik nagu ühest suust teda metsade valitsejaks kutsusid. Juba ammu ei õitsenud ta enam ega kasvatanud tammetõrusid. Tamm oli isegi selle unustanud, kui palju tal lapsi on…