Eesti võimas mees unistas Soome ja Eesti liidust kogu aeg, ka suurte sõdade ajal. Päts saabus Soome suurvürstkonda poliitilise pagulasena 1906. aasta sügisel. Rohkem kui kahe aasta jooskul, mil ta seal elas, sai Soomest tema jaoks ideaalmaa, eeskuju Eestile. Eesti Vabadussõja perioodil 1918–1920 arendas Päts oma kauaaegset meelisideed unioonist või kaksikriigist koos Soomega. See mõte sai tuge sõjalisest abist, mida Soome Eestile Vabadussõjas andis. Kaksikriigi idee leidis Eestis palju poolehoidu, kuid Soomes oldi kahtlevamad. Riigipeade iga-aastased kohtumised algasid 1931. aastal, kui riigivanem Päts tegi visiidi Soome. Muuseas arutasid riigijuhid salajasi plaane maade sõjalisest koostööst ja Soome lahe sulgemisest. Soome ja Eesti kõrgetasemeline koostöö jätkus ka pärast seda, kui Pätsi juhtimisel sai Eestist 1934. aastal autoritaarne riik. President Kyösti Kallio haigus ja Soome Talvesõda lõpetasid need visiidid. 1940. aasta suvel kaotas Eesti iseseisvuse ja Päts küüditati Nõukogude Liitu. Mõni päev enne deporteerimist tuli Päts veel oma lemmikidee juurde tagasi ja pani kirja Soome ja Eesti liitriigi plaani.

Jäägrid ei saanud aru, miks Eesti Vabariik (mille eest nad olid valmis surma minema!) ei taha nende teeneid. Miks taheti neid kaitseväest kõrvaldada, neid vennatapusõjaga ähvardades hävitada? Selle raamatu lugejale saab selgeks, et edasi tegutsenud ENSV nomenklatuur ja nendega liitunud nn uus eliit lihtsalt kartis Pullapää Jäägerkompaniid. Kui see vaba kodaniku vaim oleks meie Kaitseväes saanud valdavaks, poleks olnud pikka pidu ka nende korrumpeerunud võimul.

Kui 1939., 1940. ja 1941. aasta kohta on meil andmeid, mis Saksa okupatsiooni ajal kogutud ja paljud ka tol ajal kirja pandud, siis 1944. aasta septembri kohta võime öelda, et seal on ajaloolise tõe avamine raskem. Meie käsutuses on vähe materjali. See, mis meie ajalehtedes ja seni ilmunud muudes väljaannetes kirjutatud, on vale. Jäävad järele Läände põgenenute ja sel ajal siin elanud inimeste mälestused, nii kirjalikud kui suulised. Peame aga otse tunnistama, et mälestused, mis nende toimumisest aeg hiljem kirja pandud, on lünklikud, paljud sündmused ja faktid on seal segi aetud. On tulnud lugeda ühe ja sama sündmuse kirjeldusi eri inimestelt. Küsimus pole selles, et interpreteeritakse erinevalt, erinevad on sündmuste kuupäevad, osalenud inimeste ring, koht, kus sündmus toimus. Aeg on teinud oma töö. Vaatleme Läänemaad sellel ajal ja selles rollis.