Satiiri maailmaklassika tähtteos. "Ühe linna ajalugu" on väliselt satiir Venemaa ajaloo kohta XVIII sajandi keskpaigast kuni Nikolai I valitsemisaja alguseni. Terve rida vihjeid ja autori otseseid viiteid teatavaile, kõigile tuntud ajaloolistele sündmustele ja isikutele näib kinnitavat seda oletust, naib andvat tunnistust autori kavatsusest anda just ajalooline satiir. Kõik Štšedrini "linnaülemad" kajastavad konkreetsete valitsemisaegade iseloomu ja on mõnikord koguni tsaaride, tsaarinnade ja nende armukeste otsesed karikatuurid. Satiir lõpeb Nikolai valitsemisaja sümboli ilmumisega, mis on juba niivõrd lähedal "Ühe linna ajaloo" kirjutamise ajale, et Štšedrin on sunnitud sellest "vaikima" ja piirduma vaid iroonilise märkusega "Ajalugu katkestas oma käigu".

Boris Vian (1920-1959) on sõjajärgse Prantsusmaa üks olulisemaid ja originaalsemaid loovisiksusi: kirjanik, muusik, helilooja, dramaturg. "Päevade vaht" (1946) on Viani kirjanduslik peateos, mida tema kaasaegne kirjanik R. Queneau on nimetanud nüüdisaja kõige südantlõhestavamaks armastusromaaniks. Romaani peategelased Chloe ja Colin on kaks noort inimest, kes teineteist otsivad, leiavad ja armastavad, kuni surm nad lahutab.

Tuntud inglise kirjaniku Graham Greene'i 1940. aastal ilmunud romaan vaatleb hea ja kurja, patu ja patukahetsuse teemasid «viskipreestri» saatuse najal 1930ndate aastate Mehhikos. Käimas oli kiriku tagakiusamine, suur osa preestreid oli tapetud või sunnitud maalt lahkuma. Põgenev peategelane kohtab oma hirmust ja viskist mõjutatud teekonnal mitmesuguseid inimesi: banaanikasvatajat, hambaarsti ja kuus aastat varem kohatud külanaist. Ühtlasi paneb see teekond teda mõtlema vagaduse ja armastuse olemusest ning sellest, milles seisneb tema kui preestri kohus. Paljud kriitikud ja Greene ise on pidanud seda üheks kirjanikuparemaks teoseks.

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud «Vihurimäe» on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on «Vihurimäe» üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.