Nagu oma kuulsas ajasturomaanis "Effi Briest", jätkab nõtke sulega vanameister Theodor Fontane (1819-1898) indiviidi ja ühiskonna suhete kriitilist läbivalgustust ka siinsetes lühiromaanides. Esimeses viib autor lugeja tolleaegse suurlinna tegelikkusesse ning ironiseerib linnakodanluse tühisuse, paraaditsemise, eelarvamuslikkuse ning upsakuse üle, eine kujutab endast suure armastuse lugu, mis jookseb traagiliselt karile jäikade seisuslike vaheseinte tõttu.

"Bridget Jonesi päeviku" autori uue raamatu kangelanna Olivia Joules on ajakirjanik, keda tema ülemus süüdistab kujutlusvõimele voli andmises ning saadab ta mitte uudistelugu tegema, vaid ühe uue kreemi esitlusele. Seal tundub aga Oliviale kahtlane üks prantsuse filmiprodutsent ning peagi hakkavad arenema tormilised sündmused. Olivia leiab end rahvusvahelise terroristidevõrgu sepitsuste keskel ning tal tuleb aidata hädast välja inglise luure. Loos on nii põnevust kui ka koomilisi olukordi.

Romantiline armastuslugu Louis XIV kiindumusest õuedaam Louise de La Vallière'i vastu, kes metressina kinkis Päikesekuningale neli last. Dumas-vanema musketärilugude austajad leiavad sellest raamatust hulgaliselt triloogiast "Kümme aastat hiljem" meelde jäänud ajaloolisi tegelasi.

Tema nimi oli Alex Wolff. Tema koodnimi oli Sfinks. Tema ülesandeks oli saata teateid Rommeli üha edasitungivale armeele – teateid, mis avaksid Kairo väravad ja aitaksid saavutada võidu kogu sõjas. Kogu Kairos oli vaid kaks inimest, kes võinuksid peatada selle andeka, nägusa, julge ja julma natsist meisterspiooni tegevuse. Üks neist oli inglise ohvitser, kellel ei olnud viimasel ajal just eriti vedanud ning keda keegi ei suvatsenud tõsiselt kuulata. Teine oli ilus noor juuditar, keda ohvitser veenis saama seksuaalseks lõksuks spioonile... See oli aga lõks, millesse ta ka ise hõlpsasti võis sattuda...