Austria proosakirjaniku ja publitsisti Joseph Rothi (1894-1939) romaan (1932) annab pildi elust Austrias. EsimeseIe maailmasõjale eelnenud aastatel ning vana monarhia lõpust von Trotta suguvõsa kolme põlvkonna kaudu, vaheldumisi tagasipõigetega minevikku.

Poola kirjanikule maailmakuulsuse ja Nobeli kirjandusauhinna toonud ajalöoline romaan I sajandi Rooma elust. Ristiusu ja paganliku Rooma võitlus tõi keiser Nero ajal kaasa kristlaste verise tagakiusu. Romaani pealkiri «Quo vadis» meenutab Peetruse-legendi, kes tagakiusu eest põgenedes kohtab oma Issandat Appia teel. Esimest korda ilmus romaan eesti keeles 1933.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

"Jah," tegin abitu katse. Minu arvates Joosef eksis mingis mõttes, aga ma ei mõistnud, milles. Ta oli liiga ebakonventsionaalne. Ta heitis pikemata kõrvale kõik need väärtused, millega mina olin harjunud. "Teil võiks olla korralik korter, võib-olla teenija, võiksite osta rohkem raamatuid, käia teatrites, saaksite paremat toitu, kõik oleks puhas... Oh, ma ei oska seletada, kuid eks te saa aru, kuhupoole ma tüürin." "Jah, aga ma ei igatse millegi säärase järele," seletas Joosef kergelt närveldades, kui ta ei suutnud mind panna mõistma oma kummalisi seisukohti. "Põrgu päralt, sellest paremat erakat ei oska ma ette kujutadagi. Siin on kodune ja kõik asjad on niisugustes kohtades, et ma leian nad kohe üles. Kui asju oleks rohkem, jääksid need vaid ette. Mul on suurepärane vaade ja tapeedid on ka ilusad." "Oi, Joosef!" tundsin õudust. "Kas teil üldse maitset ei ole? - Ja kui see kirjutuslaud on korras..." - Ma ei suutnud vängemaid sõnu leida, hingeldasin vaid. "Kirjutuslaud... Te naised olete kõik täpselt ühesugused." Originaali pealkiri: Ihmeellinen Joosef