Käesolev tekstikogumik koondab endas aastatel 2006-2010 peamiselt Eesti Ekspressis ja Eesti Päevalehes ilmunud Barbi Pilvre kolumne

Ferdinand Kulli mälestused jagunevad õieti kolmeks. Esimene osa käsitleb nooruki sotsialistlikku tunglemist ja vanglaelu aastail 1905–1909. Riia keskvangla raamatukogus loeb Kull keelatud kirjandust, ja mitte ainult Marxi "Kapitali", vaid ka "Praktilist juhatust pommide valmistamiseks"! Vanglas on linna parim saun ja eeskujulik köök, mida hilisemas elus harva kohtab. Sunnitöölt pääsemiseks sõlmib Kull vanglas fiktiivse abielu blondi kaunitari Lilli Ibrusega, kelle peigmees Nikolai Köstner kõike kiivalt pealt vaatab. Elu nagu karneval, ehkki kuskil sealsamas on uue aja ohtlikud märgid: just Riia oli tollasel Venemaal esimene koht, kus salapolitsei üks juhte Gregos (Greegus) asus juurutama julma funktsionaalset piinamist. Mälestuste viimane osa käsitleb Eesti välisdelegatsiooni tegevust 1918. aastal. Nagu diplomaatide mälestused sageli, on ka see toimunu päevikulaadne aruanne ning oma kunagiste valikute poliitiline ja juriidiline õigustus. Ajaloolastele annab see allikakriitilise lähenemise korral tänuväärset lisa Eesti riigi rajamise tundmaõppimiseks. Kulli mälestuste kreem ja kroon on nende keskne osa ehk meenutused eesti boheemkonnast Pariisis 1910–1917. Just siin maalib vaba mees vaba käega oma elu ilusaimat lõiku, mida ei tumesta ka pidev rahamure. Kui Tuglas on loonud meie Pariisi-müüdi kõrgstiilse kuvandi, siis Kull täiendab seda humoristliku vaatega altpoolt, jäädes ometi hea maitse piiresse.

Autor ütleb teose kohta nii: ""Lapsepõlvest Malleta" on hilispubeka karm ja halastuseta enesevaatlus. Romaani tegevus toimub 1970-ndate aastate lõpus Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva sillaehitajate rühmas, nõnda on teos esimene nn malevaromaan eesti kirjanduses. Ehitatakse muuseas Pärnu Papiniidu silda. EKP Keskkomitee sekretär Rein Ristlaan nimetas tööd ühel ideoloogianõupidamisel meie suurepärase komsomoliürituse – ehitusmaleva – pahatahtlikuks laimamiseks, küsis, milleks kirjastus avaldab seesugust Nõukogude-vastast prahti. Teost piitsutasid hoolikalt komsomoli- ja malevaringkonnad, ent toonaste juhtkriitikutelt Vaino Vahingult ja Linnar Priimäelt pälvis romaan üksnes kiidusõnu, kusjuures viimane pidas seda kaua autori paremaks teoseks üldse!"

Kogumik ajakirja Stiil kolumnisti Kristi Luige seni avaldamata esseedest