Teos käsitleb Eesti ajaloo sõlmküsimusi nagu kas me olime siinsed algasukad, miks me kaotasime oma muistse vabaduse, miks me lõime oma riigi alles 1918. aga mitte varem ning miks libises meie riik 1939.a. käest. Tegemist ei ole pelga ajaloolise ülevaatega vaid see on "...rahvuse elulugu, lugu meie, eestlaste saatuset" kus peamiseks küsimuseks on "miks", mitte aga "mis".

See raamat on ülevaatlik reportaaž Eesti praegusest olukorrast ja eestlaste ettevõtmistest viimase paari aasta jooksul. Kirjeldatakse rahvarinde ja roheliste tegevust, Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti loometöötajate aktsioone, arutletakse rahvusküsimuste, eesti keele olukorra, migratsiooni ja majandusliku olukorra üle.

Ajakirjaniku intervjuud eestlastega, kes vaikselt ja süvenenult, ilma tunnustuse ja riigi toetuseta, sageli põlatuina ja tagakiusatuina on õppinud tundma ja arendanud mõnd vaimset distsipliini, mida kommunistliku ideoloogia järgi ei tohtinud olemaski olla või mis pidanuks kõige lähemal ajal vaikselt hääbuma. Kvintessentsi Uku Masingu, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sassi ja Einar Laigna mõttemaailmast pakubki kõnealune raamat.

Hiljutiste uurimuste tulemused näitavad, et Teise maailmasõja ajal teenis Saksa sõjajõudude koosseisus umbkaudu 110-115 000 Läti sõjameest. Raamatu põhiosa on pühendatud Läti brigaadi, diviiside ja muude relvaüksuste sõjalistele saavutustele Saksa idarindel Nõukogude Venemaa, Läti ja Saksamaa territootiumil. Autor püüab poliitilisest aspektist selgitada Läti leegioni moodustamist ning leegioni tähtsust ja tähendust Teises maailmasõjas. See on veel tänapäevalgi vastakaid arvamusi esile kutsuv teema.