"1993. aasta jaanuaris asusin tööle Eesti Vabariigi Välisministeeriumis. Sealt alates olen elanud suursaadikuna neli aastat Soomes ja neli aastat Itaalias. Eesti suursaadik olen lisaks olnud ka Maltal ja Küprosel. Välislähetuste vahel Tallinnas, välisministeeriumis, olen töötanud protokolliülemana ja peainspektorina. 2004. aasta juulikuus alustasin suursaadikuna, Eesti Vabariigi alalise esindajana ÜRO-s, New Yorgis. See raamat toetub mälule. See on minu isiklik kogemus sellest, kuidas üks inimene hakkab ajalooratta pööramise sunnil üleöö diplomaadiks ja mida ta seejuures tunneb, mõtleb ja näeb." -Jaak Jõerüüt

Teose originaalpealkiri "Vlasti-Modrasti" kujutab endast teravmeelset, kuid tõlkimatut sõnamängu. Vene keeles on olnud ammust aega käibel sõnaühend strasti-mordasti, mis praegusel juhul tähendab kohutavat kirge millegi vastu. Autori moodustatud sama tüüpi sõnaühend vlasti-mordasti annab mõista, et tema raamatu aineks on oma vägevusest joobunud võimukandjad. Ning see aine avanebki mitmesuguste naljakate ja traagiliste lugude, anekdootide ja anekdootlike sündmuste kaudu. Kogu see kirev materjal on esitatud iroonilises võtmes ning kronoloogilises järjestuses vastavalt Venemaa, Nõukogude Liidu ja nõukogudejärgsele ajaloole. Raamat algab Nikolai II ja tema lähikondsetega. On lõigud Kerenskist, Leninist, Stalinist, Malenkovist, Hruštšovist, Brežnevist, Andropovist, Gorbatšovist, Jeltsinist ning tema ümber kujunenud poliitikategelastest. Raamat lõpeb Putiniga ning teravmeelsete mõtisklustega Venemaa poliitilise tuleviku üle. Kahtlemata pakub raamat huvi ka eesti lugejale. Kuulus ju Eestigi sellesse poliitilisse moodustisse, millest raamat räägib, ning Venemaa jääb meie vältimatuks naabriks ka pärast seda, kui Eesti on saavutanud iseseisvuse.

1968. aasta kujundasid koos neli ajaloolist tegurit: kodanikuõiguste liikumise eeskuju, mis oli sel ajal nii uus ja originaalne; põlvkond, kes tundis end niivõrd erineva ja võõrdununa, et nad keeldusid tunnistamast mistahes võimu; sõda, mida ühiselt üle kogu maailma niimoodi vihati, et see andis kõigile mässumeelsetele põhjuse sõda otsida. Kõik see leidis aset ajal, mil televisioon hakkas täisealiseks saama, kuid oli siiski veel niivõrd uus, et seda ei kontrollitud, puhastatud ega pandud kenasse pakendisse nagu tänapäeval. 1968. aastal oli samal päeval filmitud materjali teleülekanne teisest maailma otsast iseenesest juba haarav ja uus tehnoloogiline ime.

Kogumiku II osa on järg ja ühtlasi lõpetus 2001. a. sügisel alanud välisministeeriumi taastamisega seotud mälestuste kogumisele. Raamatu esimene osa oli pühendatud välisteenistuse 85. sünnipäevale ja käsitles iseseisvuse taastanud Eesti välisesindusi. Käesolev, välisteenistuse 90. sünnipäevale pühendatud osa on keskendunud sündmustele peamajas perioodil umbes 1990-1995, rõhuasetusega iseseisvuse taastamisele ja sellele vahetult järgnenud perioodile. Raamatus ilmuvaid lugusid on kogutud 2001. kuni 2008. aastani. Mõnikord on kirja panemise/linti rääkimise aeg konteksti mõistmiseks oluline ning see on päises märgitud. Lood jagunevad kolme gruppi: esiteks koostajale linti räägitud intervjuud, teiseks autorite kirja pandud mälestused ja kolmandaks märkmed vestlustest. Autorite valikul on lähtutud põhimõttest, et sõna saaksid võimalikult erineva suhtumise, tausta ja ametikohaga välisministeeriumi tolleaegsed töötajad.