Teose originaalpealkiri "Vlasti-Modrasti" kujutab endast teravmeelset, kuid tõlkimatut sõnamängu. Vene keeles on olnud ammust aega käibel sõnaühend strasti-mordasti, mis praegusel juhul tähendab kohutavat kirge millegi vastu. Autori moodustatud sama tüüpi sõnaühend vlasti-mordasti annab mõista, et tema raamatu aineks on oma vägevusest joobunud võimukandjad. Ning see aine avanebki mitmesuguste naljakate ja traagiliste lugude, anekdootide ja anekdootlike sündmuste kaudu. Kogu see kirev materjal on esitatud iroonilises võtmes ning kronoloogilises järjestuses vastavalt Venemaa, Nõukogude Liidu ja nõukogudejärgsele ajaloole. Raamat algab Nikolai II ja tema lähikondsetega. On lõigud Kerenskist, Leninist, Stalinist, Malenkovist, Hruštšovist, Brežnevist, Andropovist, Gorbatšovist, Jeltsinist ning tema ümber kujunenud poliitikategelastest. Raamat lõpeb Putiniga ning teravmeelsete mõtisklustega Venemaa poliitilise tuleviku üle. Kahtlemata pakub raamat huvi ka eesti lugejale. Kuulus ju Eestigi sellesse poliitilisse moodustisse, millest raamat räägib, ning Venemaa jääb meie vältimatuks naabriks ka pärast seda, kui Eesti on saavutanud iseseisvuse.

1952. aastal avaldati Ameerika ajakirjas Life artikliseeria, millest hiljem koostati raamat „Stalini kuritegude salajane ajalugu“. Selle raamatu teavet kasutasid vene ajaloolased ja kirjanikud laialdaselt juba enne selle ilmumist NSV Liidus. Endise NKVD ametniku Aleksandr Orlovi kirjutatud raamatus on mälestusi ja poliitilist analüüsi 1930. aastate sündmustest – Stalini julmustest Suure terrori ajal.

Artiklikogumik, bibliograafia, isiku- ja asutusenimede loend

Euroopa Liidul on juba pikemat aega ambitsioon etendada maailmas võtmerolli, mis oleks proportsionaalne ELi majandusliku võimsuse ja mõjuga. Selles raamatus ütleb Eesti pikaaegne välisminister ja praegune Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet (Renew Europe), et on veel päris palju minna, enne kui Euroopa Liit suudab ennast rahvusvahelisel areenil tõeliselt maksma panna, ning seda eelkõige ebaefektiivse otsustusprotsessi tõttu, mis aeglustab ja takistab ELi ajamast tõhusat välispoliitikat. Hoolimata lõpututest avaldustest ja deklaratsioonidest pole EL veel oma potentsiaalile vastav tegija suurte globaalsete jõudude keskel. Paet kutsub Euroopat üles võtma minevikust õppust, töötama välja toimiva kava oma välispoliitilise rolli tugevdamiseks ning tegema ka vajalikke muudatusi. Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad suutma seada prioriteete, mõtlema strateegiliselt, rääkima ühel häälel ning omama ühiseid eesmärke – seda kõike realistlikult ja järjepidevalt. Ainult nii on Euroopa riikide huvid kõige paremini kaitstud.