Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa juhtivaks opositsiooniliidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda tundmatuks blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi Riigiduuma saadikuks. Kahtlemata on Navalnõi väga mitmekihiline tegelane. Ta on teravmeelne, särav ja valusalt nõelav, ta paljastab korruptante ja sulisid ning ründab hulljulgelt maailma vägevaid. Tihti käsitleb ta teemasid, mida ametlik meedia ei puuduta, ja ründab nurkade alt, mida seni on peetud tabuks. Raamat „Mister Navalnõi“ avab kangelase tausta eesti lugejale.

Selle raamatu autorit, ajakirjanik Anna Politkovskajat ei ole enam. Palgamõrvar laskis ta 2006. aasta 7. oktoobril kodumaja liftis maha. See juhtus raamatu peategelase, Vladimir Putini sünnipäeval.

"Putini Venemaa" lõpus ütleb Politkovskaja: "Olen palju mõelnud: miks ma ometi Putini niimoodi ette võtsin? Miks ma küll teda nii väga vihkan, et kirjutasin isegi raamatu? Ma pole ju tema oponent ega poliitiline võistleja, vaid kõigest Venemaa kodanik, 45-aastane moskvalanna, kes mäletab Nõukogude Liitu kogu selle 1970.-80. aastate kommunistlikus roiskumises – ega taha enam uuesti sinna sattuda."

See on harukordne teos, milles on põimitud politoloogia ja rahvusvahelise õiguse põhialused, autori mitmekülgsed kogemused diplomaadina ning demokratiseerimise võimaluste ja piirangute mõistmine eri riikide kontekstis

Euroopa Liidul on juba pikemat aega ambitsioon etendada maailmas võtmerolli, mis oleks proportsionaalne ELi majandusliku võimsuse ja mõjuga. Selles raamatus ütleb Eesti pikaaegne välisminister ja praegune Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet (Renew Europe), et on veel päris palju minna, enne kui Euroopa Liit suudab ennast rahvusvahelisel areenil tõeliselt maksma panna, ning seda eelkõige ebaefektiivse otsustusprotsessi tõttu, mis aeglustab ja takistab ELi ajamast tõhusat välispoliitikat. Hoolimata lõpututest avaldustest ja deklaratsioonidest pole EL veel oma potentsiaalile vastav tegija suurte globaalsete jõudude keskel. Paet kutsub Euroopat üles võtma minevikust õppust, töötama välja toimiva kava oma välispoliitilise rolli tugevdamiseks ning tegema ka vajalikke muudatusi. Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad suutma seada prioriteete, mõtlema strateegiliselt, rääkima ühel häälel ning omama ühiseid eesmärke – seda kõike realistlikult ja järjepidevalt. Ainult nii on Euroopa riikide huvid kõige paremini kaitstud.