Selles raamatus ilmub hollandlanna Margaretha Geertruida Zelle alter ego, eksootiline tantsijanna Mata Hari, lugeja ette kogu oma äraspidises ekstsentrilisuses: naine, kelle terve täiskasvanuelu oli üksainus fantastiline valede ja pooltõdede võrgustik, kurtisaan, kelle ülevoolav, kütkestav seksuaalsus tõmbas mehi nagu magnetiga. Kui Mata Hari poleks Esimese maailmasõja keerises teinud katastroofilist otsust astuda spionaažimaailma, võinukski ta jääda üheks Prantsusmaa arvukatest, unustuse hõlma vajunud grande horizontale’idest. See, mis edasi juhtus, oli aga osalt farss ja osalt tragöödia, mis lõppes Mata Hari hukkamisega 1917. aasta oktoobris. Enda teenistusse jõudsid ta värvata nii sakslased kui ka prantslased – ja sama kaalusid venelasedki. Needsamad kahjutud fantaasiad ja luiskelood, mis ümbritsesid tema lavakuju, said nüüd osaks sõjaaja topeltagentide surmatoovast mängust. Häbistavate sõjakaotuste õigustamiseks oli Prantsuse võimudel vaja kinni püüda salakuulaja. Mata Harist, tantsijannast, kurtisaanist ja fantasöörist, sai nende peaauhind.

Tema Majesteedi õuedaam Anna Võrubova mängis 20. sajandi alguse Venemaal olulist rolli. Ta oli keisrinna Aleksandra Fjodorova lähim sõbranna, ühenduslüli Venemaa viimase tsaari Nikolai II perekonna ja Rasputini vahel. Kaasaegsed on iseloomustanud teda kui keisrinnale piiritult ustavat lihtsameelset neiut, õelavõitu endine peaminister S. Witte aga kui kõige tavalisemat inetut ja rumalat Peterburi preilit, kes "sarnaneb võitaigna-kukliga". E. Radzinski, mitmete Nikolai II aega käsitlevate teoste autor, nimetab aga Anna Võrubovat otsesõnu "Euroopa hiilgavaima õukonna salajaseks käskijannaks". Käesolev väljaanne on huvitav just seetõttu, et see sisaldab kaks Anna Võrubova päevikut – esiteks võltsitud "Päeviku", mille tegelikud autorid on kirjanik Aleksei Tolstoi ja ajaloolane Pavel Štšogolev, ja õuedaami tõelised memuaarid pealkirja all "Lehekülgi minu elust", lisaks Anna Võrubova ülekuulamise protokolli Ajutise Valitsuse moodustatud Erakorralises Komisjonis. Vale-päevik on kirjanduslikult meisterlik ja fantaasiarohke teos, kirjutatud Venemaa viimase tsaari ning tema perekonna mustamiseks.

Rikkalikult fotode ja joonistustega illustreeritud raamat, milles autor, kirjanik ja Dagens Nyheteri kaastööline, jutustab asjatundlikult ja hea huumoritundega Bernadotte´i suguvõsast Rootsi troonil: kuningatest, kuninglikest kõrgustest ja pärimisõiguseta printsidest-printsessidest, kelle hulgas on kunstnikuandeid ja muretuid elunautijaid, kõigi inimlike nõrkustega varustatud lihtsurelikke.

"Peotäis mulda, lapike maad", sündis Käbi Laretei soovist end kriisist välja kirjutada ja mälestustes korda luua. Teoses vahelduvad mälupildid päevaraamatuga, mis kaardistab meenutustööga kaasnevat habrast hingeseisundit. Selle kõrval pakub päevaraamat ka vaateid ühe rahvusvahelise kunstniku elule: elu vaikivas Stockholmis vaheldub reisidega Mandri-Euroopasse. Ennekõike iseloomustab teost siiski mineviku ja oleviku tihe ühtesidumine, mida ei takista ei ajaline ega ruumiline vahemaa.