"Vanasõnaraamat" on üldsusele mõeldud eesti vanasõnade väljaanne, mis sisaldab üle 15 000 sisuliselt süstematiseeritud ehtsa vanasõna. Valik on tehtud Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumis asuva vanasõnade koondkartoteegi põhjal. Tekstid on varustatud päritoluandmetega ning viidetega eesti vanasõnade akadeemilise väljaande ning Kirjandusmuuseumi koondkartoteegi tüübinumbritele, mistõttu vajaduse korral on kogu vanasõnaaines leitav. Tekstide redigeerimisel on murdelisus säilitatud. Sissejuhatuses selgitatakse vanasõnažanri tunnuseid ning antakse ülevaade eesti vanasõnade publitseerimisest.

Käesolevas kogumikus avaldatud originaalartiklid jagunevad kolme ossa. Esimeses osas iseloomustatakse kümmet Läti suuremat õppeasutust ja antakse ülevaade neis hariduse saanud eestlastest. Teises osas on avaldatud teoloog Hannes Korjuse uurimus eesti kogudustest ja eestlaste usulisest tegevusest Lätis. Kolmas osa on pühendatud eesti kirjameeste tegevusele, eesti päritolu läti kunstnikele, eesti kultuuri edendajatele Lätis ja Läti Vabariigis riiklikku tunnustust pälvinud eestlastele.

Tartu ja purjetamine? Sageli paneb see imestunult kulme kergitama. Ammustel aegadel käisid kaubateed mööda meresid-jõgesid-järvi, teatavasti ka Võrtsjärvelt Emajõge pidi Peipsile ja osalt läbiti seda kindlasi ka purjede abil. Aga sportlikust huvist on tartlased purjede all liikunud vast 100 aastat, kuid seilatud on ikka nii Emajõel, Võrtsjärvel kui Peipsil. Emajõel Tartu linna piirides pole enam purjetamiseks ruumi, mõned võistlused peetakse ka Võrtsjärvel, enamus Saadjärvel. Ja see, et Nõukogude ajal oli "meri kinni", hoogustas sisevetel purjetamist. 1960-nendatel aastatel Võrtsjärve ääres Tammel toimunud noorte purjetajate laagrites oli isegi 150 osavõtjat ja ootamatult paljudel "tegijatel" on teatud eluetapil olnud purjetamine oluline. Miks, sellest üritamegi siin aru saada.

Praktilisi näpunäiteid meediaasjatundjatele