Herman Sergo (1911-1989) sõitis koolivaheaegadel purjekal laevapoisina, lõplikult merele suundus ta 17-aastasena. Ta töötas üle viie aasta mitmesugustel välisriikide lippude all sõitvatel ookeanilaevadel madrusena, seejärel 1932.a. saabus ta tagasi kodumaale, kus teenis mereväes sundaega. Vabal ajal kuulas H. Sergo Tallinna merekoolis loenguid. Pärast sõjaväest vabanemist jätkas Sergo erialaseid õpinguid, töötades samal ajal tüürimehena. Kaugesõidukapteni kutse sai ta 1941.a. Suurest Isamaasõjast võttis H. Sergo osa Karjala rindel. Pärast sõda töötas ta kaubalaevastikus.

Egon Rannet soovis alati kogu hingest, et inimesed elaksid hästi, et nad oleksid õnnelikud. Ta lootis, et aitab oma romaaniga "Kivid ja leib" paremini mõista möödunut ja kas või natukenegi kiirendada ees ootava kauni ja hea saabumist. Ta armastas väga oma raamatu tegelasi - palun, võtke nad sooja südamega vastu! Vaike Rannet

Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.