Andrei Krasnoglazovi "Miguel de Cervantes Saavedra elu ja looming" on dokumentaalne biograafia, milles autor keskendub lugeja seisukohast kõige huvitavamatele asjaoludele, mis heidavad valgust Suure Ühekäelise (nii kutsuvad Cervantest hispaanlased ise) ühe või teise teose saamisloole. Autor annab ühtlasi ka ülevaate Cervantese elu ja loomingu uurimisest läbi aegade.

Teos annab ülevaate eesti raamatu välise külje arengust, alustades esimestest trükiväljaannetest kuni nõukogude perioodini. Uurimuse põhialaks on aastad 1920-40, millal mitme maa graafika ja raamatukunsti kogemusi ühendades kujunes täiesti rahvuspärane eesti raamatugraafika. Vaadeldakse eesti raamatukunsti mitmesuguseid suunitlusi jutustavast realismist kubismi ja konstruktivismini, antakse ülevaade kogu tolleaegsest raamatukunstnikkonnast. Teos on rikkalikult illustreeritud vastava näidismaterjaliga.

"Posthobustel Jõhvist Rooma" sisaldab esseid uudsetest ning seni unustusse jäänud probleemidest: kirjanike Rooma-reisidest meie maalt, pealegi veel nii varastel aegadel kui hobusõidukite-perioodil, enne raudteede tulekut. Hoopis sagedamini kui lõunamaareisidele tuli neil kaugeil aegadel asuda kaugele teekonnale ida suunas - Siberisse, tuhandete verstade taha. Küüditamisi toimetati kibitkadega, mõned vangid pidid kogu teekonna marssima jala. Kirjandussotsioloogilises arutluses Juhan Liivi mõjuloost selgitatakse põhjuseid, miks Liiv, kes eluajal oli luuletajana peaaegu tundmatu, on saanud meie kõige populaarsemaks luuletajaks. Uusi perspektiive meie rahvushümni saamisloos pakub essee "Isamaalaul", milles näidatakse, kuidas meie hümn on välja kasvanud laulukooride "isamaalauludest".

Prosaistina tuntud Mudlumi kaasahaarav kriitikakogumik koondab seitsme aasta jagu valitud kaastöid eesti kultuuriväljaannete spektri eri osadele Nihilist.fm-ist Vikerkaareni. Käsitletud on nii kõrg- kui ka kergkirjandust, nii Loomingu Raamatukogus ilmunud tõlketeoseid kui ka luulet, nii Meelis Friedenthali kui ka Mikk Pärnitsat, nii Andrus Kivirähka kui ka Onu Bellat. Autor ise ütleb, et kuigi välja näeb raamat väga soliidne, on ta sisult üpris lõbus ja "kriitika" asemel kuulub rohkem kategooriasse "räägin sellest, millest tahan ja mis meeldib". Seega leiab "Ümberjutustajast" ka metakriitikat, mõne teatri- ja filmiarvustuse ning mõned esseedki – aga millest Mudlum ka ei kirjutaks, teeb ta seda ikka ühtviisi humoorikalt, inimlikult ja lugemisnaudingut pakkuvalt, mistõttu sobib kogumik kindlasti ka laiemale lugejaskonnale.