“Romeo ja Julio” on Romeo ja Julia lugu sellisena, nagu see oleks kirja pandud siis, kui William Shakespeare oleks elanud Ladina-Ameerikas. “Romeo ja Julia” on üks minu lemmiknäidendeid ja ma olen seda nii eesti kui ka inglise keeles mitu korda lugenud. Mõttele “Romeost ja Juliast” oma versioon kirjutada tulin ma pärast seda, kui kuulsin nohu tõttu ühes loengus “Romeo ja Julia” pealkirja natuke valesti. Pärast seda oli Julio tegelaskuju mul silme ees ja teda oli väga lihtne kujutada ette Ladina-Ameerikas sellisena, nagu me seda seriaalidest tunneme: headuse ja kurjuse ning rikaste ja vaeste võitluse keskmes. Möödus üheksa aastat, enne kui ma seda lugu kirja hakkasin panema, aga käsikiri sai valmis üheksa kuuga. “Romeo ja Julio” on romantiline põnevik kõigile, kes armastavad kuulsate armastuslugude uustöötlusi, põnevust, närvikõdi ja särisevaid stseene. Tegevus ei toimu Verona linnas, vaid väljamõeldud Ladina-Ameerika riigis ning tegelased puutuvad kokku tänapäeval laialt levinud probleemidega: suur lõhe rikaste ja vaeste vahel ning rikaste karistamatus, korruptsioon, narkomaania, rasketest peredest pärit noorte ja puuetega inimeste probleemid igapäevaeluga toime tulemisel ning olukorrad, kus ühiskonnas kehtivad moraalinormid kirjutavad inimestele ette, keda nad tohivad armastada ja keda mitte. Lugeja ees rullub lahti lugu sellest, kuidas ärahellitatud rikkurivõsust saab täiskasvanud mees, kes avastab endas soovi maailma paremaks muuta ja end ümbritsevaid inimesi aidata. Alguses ajendab teda selleks armastus, aga kui ta on kord ära tundnud, et tahab päriselt kellegi heaks midagi ära teha, ei lase ta end enam peatada ja kaldub kõrvale teelt, mille isa on tema jaoks paika pannud. Raskused, millega ta oma keelatud tunnetele järele andmisel silmitsi peab seisma, ei sunni teda taganema. “Ei ole loost küll kuuldud rõõmsamast kui lugu Romeost ja Juliost.” Helga-Johanna Kuusler