Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile. Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator ja kaasosaline paljudes omaaja ühiskondlikkultuurilistes üritustes ning sündmustes. Eesti kirjanduslikus traditsioonis omab suurt püsiväärtust Artur Adsoni valdavalt võrukeelne värsiloome. Tema isikut avada ja mõista aitab just käesolev kogutud luuletustele lähenev luuleraamat. Raamatut ilmestavad Artur Adsoni enda joonistused.

Fr. R. Kreutzwald saatis 1869. aastal "Hommiku- ja õhtuohvrite" esimese jao läbivaatamiseks Tallinna Konsistooriumile. Vaimulik tsensuur leidis, et raamat ei ole kooskõlas pühakirja ja kiriku sümboolsete (usutunnistuslike) raamatute õpetusega ning ei andnud luba selle avaldamiseks. Kreutzwald asendas vaimuliku kõlaga tiitli "Hommiku- ja õhtuohvrid" neutraalsema pealkirjaga "Rahunurme lilled" ning loovutas käsikirja ilmalikule tsensuurile. "Hommiku- ja õhtuohvrite" sügavalt religioosne sisu on peidetud profaanse vaimustuse varju -- "Rahunurme lillede" (1871) kaanel on värvikirevalt kujutatud linnukesi ja lillekesi.

Luuleraamatus käsitleb autor eetilisi küsimusi, ennekõike inimese vastutust isamaa ees. Põhiosa luuletustest käsitleb külaelu selle tõsiduse ja sirgjoonelisusega, mis on tuttav juba Traadi esikkogust.