Tehti maha, et noorim vend keedab toitu, peab maja ja hoiab korras onni ümber rajatud juurviljaaia. Vanemad vennad jälle pidid selle eest hoolt kandma, et toidupooline laualt ei lõpeks. Hoolsalt täitsid nad oma kohust. Päevad läbi hulkusid vennad laanes linde, jäneseid ja metskitsi püüdes. Saaki saadi mõnikord isegi rohkem, kui oma tarbeks vaja läks. Aeg kulus, möödus kümme aastat, veeres pool teisestki kümnest. Vennaksed elasid suures üksmeeles ja neile isegi meeldis elu seal laanekurus ilma naisterahvasteta, kes on kõikides maailmahädades süüdi, sammaldunud palktares.

Muinasjutt räägib planeedist Amacem ja selle elanikest, kes elavad rippuvate puude okste vahel, puud liiguvad aga tuulega ringi. Amatšemlased oskavad lennata ning peas on neil juuste asemel punane udupilv - kujutlusvõime. Ühel päeval sünnib aga Seme, kelle punane pilv on suurem kui kõik seninähtud.

Sisukord: Lugu väikesest loost, Lugu hiireke Vabikõrvast, Lugu õnnetusekanast, Lugu ustavast siilist, Lugu kuldsest taalrist, Lugu jubedast külaskäigust, Lugu rotist, kes end parandas.

Kreekamaalt on pärit suurem osa muinasaja tuntumaid müüte ja legende. I raamatus leiame iidsetest aegadest meieni jõudnud lugusid kaheteistkümnest Olümpose jumalast. Vanade kreeklaste jumalad olid nii välimuselt kui ka tegudelt väga sarnased tavaliste surelikega. Jumalatelgi olid omad nõrkused ning ilmeksimatud olid omad nõrkused ning ilmeksimatud ei olnud nemadki. Ent ülekohtusel teol polnud õigustust ei jumalate ega lihtsurelike puhul. Vanad kreeklased leidsid kõikväelistele olümplastele koha oma igapäevaaskelduste seas, ja üleloomulike sündmuste taustaks olid tihtipeale Kreekamaa kaunimad paigad – nii seostus inimhinges üleloomulik vägevus kodukandi looduse iluga.