Järgmisel hetkel surus Alan viinapudeli mu suule ja sundis mind neelama tubli lonksu, mis mulle vere pähe tagasi lõi. Siis pani ta käed suu juurde ja karjus mulle kõrva: "Hüppa või upu!", pööras mulle selja, hüppas üle laiema jõeharu ning maandus õnnelikult teisel kaldal. Olin nüüd kaljul üksinda ja mul oli rohkem ruumi. Viin kohises kõrvus, Alani eeskuju seisis värskelt silme ees ja mul oli küllalt oidu taipamiseks, et kui ma ei hüppa kohe, ei tee ma seda iial. Lasksin põlved nõtku ja viskusin kogu kehaga ettepoole selle meeleheite ja vihaga, mis mul vahel julgust asendasid. Kindel on, et mu hüpe ulatus üle jõe ainult tänu käte abile; peod libisesid, jäid pidama, libisesid jälle ja ma hakkasin juba tagasi vette vajuma, kui Alan mu algul juustest, siis kraest kinni haaras ja mu suure vaevaga kuivale tõmbas. Ta ei lausunud sõnagi, vaid pistis kohe jälle elu eest jooksma ja ma pidin ukerdama jalule ning talle järele liduma. Olin juba enne väsinud, nüüd aga omadega üsna läbi, mu pihud olid marraskil ja pea viinast kirju. Joostes nõtkusid mul jalad all ja külje sisse lõi piste, mis tahtis hinge võtta, nii et kui Alan lõpuks kaljude vahel ühe kõrge rünka kõrval peatuma jäi, oli see David Balfouri jaoks viimane aeg.