Prantsuse Akadeemia liikme Henri Troyat´ järjekordse biograafia kangelane, Peeter III ja Katariina Suure arvatav poeg Paul I (1754 – 1801), on Vene valitsejasoo üks kõige mõistatuslikumaid, heitlikumaid ja vastuolulisemaid kujusid. Kutsutud Venemaad valitsema, jagab tal üksnes põlgust venelaste, nende keele ja traditsioonide vastu, kuulutades samal ajal kõikidele oma piiramatut imetlust Preisi distsipliinile ja kommetele. Lapsest saadik võimukale emale allutatud, hakkab ta viimast vihkama nii perekondliku despotismi, lõtvade elukommete kui kahtluste pärast, mis abikaasa kummalisest surmast saadik Katariinal lasuvad. Võimetuna kontrollima oma kõige arutumaid impulsse, leides samavõrra rahuldust karistamises kui autasustamises – ilma mingi põhjuseta, ümberolijate üllatuseks, säilitas ta küpseski eas lapseliku arutuse, julmuse ja vastutustundetuse. Tema ettevõtmiste jaburus viis riigi kaose veerele. Tema lõpp, kus segunevad liialdused, suuremeelsus, ebausk, upsakus, hirm keisrimõrva ees ja kõhklus isatapmise ees, teeb sellest mittearmastatud tsaarist ajalootragöödia kangelase.

Hindrek Meri mälestused "Tagasivaateid veerevast vagunist" on õpetlik lugemine ning mille autor ei lasku eneseõigustamise küüsi ja tänu sellele ei varjuta mälestused ajaloolist tõepära. Hindrek-Peeter Meri (21.02.1934–29.10.2009) sündis Berliinis diplomaadi, hiljem tõlkijana tuntud Georg Meri noorema pojana. Aastatel 1941–1945 oli koos ema ja vanema venna Lennartiga küüditatuna Siberis ning õppis Kirovi lähedal Subotihhas ja Jaranskis. Kooliteed jätkas ta pärast Eestisse naasmist tollases Tallinna 28. koolis ja 10. keskkoolis ehk Nõmme gümnaasiumis, küpsustunnistuse sai õhtukoolis 1953. aastal. 1953–1958 õppis Meri Tartu riiklikus ülikoolis majandusgeograafiat. 1957–1990 töötas ta Eesti NSV riiklikus plaanikomitees ökonomistina, osakonnajuhataja ase-täitjana ja valitsusejuhatajana, 1988–1990 plaanikomitee esimehe esimese asetäitjana, reorganiseerimise järel ka majandusministri asetäitjana. 1981. aastal töötas Hindrek Meri 9 kuud Vietnamis, kus nõustas NSV Liidu eksperdina kohalikku plaanikomiteed. 1990–1997 Eesti oli ta Vabariigi riigikontrolör. Hindrek Meri pani aluse praegusele riigikontrollile ja juhtis seda riigi ülesehitamise kõige raskemal ajal. 1998–2003 kuulus ta Eesti Panga nõukogusse.

“Need mitmeist matkamärkmikest kogutud ja raamatuks kujundatud jutukesed ning tušijoonistused kirjeldavad lähema mineviku üksikuid sündmusi ja püüavad näidata seda vaimset tagapõhja, millel eestlastest kunstinovaatorid elasid ja tegutsesid. Selle raamatu vahelduv sisu ongi nagu mõni tasane saatemuusika minu tähtsamate õlimaalide valmimise protsessile. Osa minu varajasemaid teoseid on jäänud teisele poole okastraati ja paljud hilisemad maalid on rännanud oma uute omanike kaudu kaugemaile kontinentidele. Neid kõiki oleks raske kokku koguda mõneks retrospektiivseks ülevaatenäituseks. Sellepärast tahab käesolev raamat anda peale muu ka lühemaid kirjeldusi minu tähtsamate teoste saamisloost.” Eduard Ole

Majandustegelaste mälestusi sõjaeelse Eesti kohta pole palju ilmunud. Praktiliste erialade mehed ja naised pole just nobedad sulge haarama. Sovetlikud repressioonid tabasid pangandustegelasi ja tööstureid rängalt. Niisugune oli ka Karl Ipsbergi saatus.