„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”

Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”

"Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära," tunnistab autor käesoleva teose alguses. Mis on ühist geniaalsusel ja hullumeelsusel? Kas kirjanike ja teiste loomeinimeste – olgu nad elukutselised või mitte – mõttemaailm töötab mõnel muul viisil? Rosa Montero asetab meid peegli ette ja kaitseb iga hinna eest teistest erinemist, julgustades meid toitma oma sisemist loomingulist sädet. Rosa Montero on öelnud, et "Oht olla täie mõistuse juures" on nii mõneski mõttes tema elutöö. Selle ainulaadse, hübriidse ja liigitamatu raamatu laad on samavõrd esseistlik kui ilukirjanduslik ning tugineb lisaks kirjanduse suurkujude memuaaridele ja biograafiatele ka neuroteaduslikele uuringutele, kirjaniku enda kogemustele ja tema elavale kujutlusvõimele.

"Vanaisa" on ängistav lugu Picassost, sajandi suurimast geeniusest, nähtuna ühe lapse -- tema lapselapse Marina silmade läbi. 1973. aastal, kunstniku surma ajal, oli ta kahekümne kahe aastane. Ta vaikis kolmkümmend aastat. Neid aastaid oli tal vaja, et sõnastada oma kannatused ja lasta armistuda piinaval haaval. Kõige isiklikumal moel kirjutab Marina Picasso oma põhjatust valust ja sellest, milles ta on täna leidnud vabaduse -- oma lastest ja lastest teisel pool maakera. Pablo Picasso ja Olga Koklova lapselaps, Paulo Picasso ja Émilienne Lotte'i tütar Marina Picasso on sündinud 1950. aastal Cannes'is. Alates 1990. aastast on ta pühendunud humanitaartööle Vietnamis. Tema asutatud fond on ellu viinud mitmeid projekte, millest näiteks Noortekülas elab praegu üle kolmesaja orvu. Tal endal on viis last.

Seksikaubandus ehk naiste ja laste transportimine üle riigipiiride ja nende sundimine prostitutsioonile on orjapidamise 21. sajandi vorm. Vägivaldne ja kalk äri, mida juhivad organiseeritud kuritegelikud jõugud üle kogu maailma. Ükski seksiorjaks müüdud briti naine pole kunagi oma üleelamisi avalikkuse ees kirjeldanud – kuni tänase päevani. Lugu sellest, kuidas Sarah Forsythi peteti, orjaks müüdi ja Amsterdami punaste laternate rajoonis vangis hoiti, on dramaatiline ja veenev pilguheit rahvusvahelise seksiorjuse suletud maailma. Kuid lugu Sarah' elust, lugu tüdrukust, keda esmakordselt kuritarvitati kodus ja seejärel lastekodus ning tema vaevarohkest võitlusest ellujäämise nimel on samal ajal ka sügavalt inimlik lugu haavatavast noorest naisest ja tema meeleheitlikust pürgimisest turvatunde poole.