Telesaate „Selgeltnägijate tuleproov 2017“ võitja Alisa Verde kirjutab selles raamatus oma hullumajas veedetud päevadest ning inimestest, keda seal kohtas. Mis toimub, mida mõeldakse ja tehakse nende seinte taga? Miks on üks või teine sinna jõudnud? Sellest kõigest ja palju enamastki räägib Alisa kohati jõhkralt avameelne raamat „Sinuga ühes palatis“. „Lõppude lõpuks, ainus, millel on tähtsust, on see, kui ilus on sinu viimane tegu. Iga päev.“

Vaimse häirega lapse eest hoolitsemine paneb proovile viimse kui ühe veendumuse, mida vanemaks olemise kohta teame. Suzanne Alderson kirjeldab isikliku kogemuse põhjal, kuidas olla vaimselt hapras seisus lapsele toeks, pakkudes talle traditsioonilise vanemaks olemise asemel partnerlust.

Aldersoni ajendas raamatut kirjutama soov jagada oma õppetunde ja kogemusi ajast, mil ta hoolitses depressioonis tütre eest. Izzy lõpetas söömise, ta ei maganud ja tema kodust välja saamine oli muutunud pea võimatuks. Suzanne tunnistab, et ta polnud pikalt valmis teadvustama, et tema tütar kannatab depressiooni ja ärevuse all, mis nõuab viivitamatut sekkumist. Ta lootis, et kui kirjutada muutused koolikiusamise või teismeea eripärade arvele, või kui lisada veel rohkem taktikalist toetust, saab olukord peagi kontrolli alla. Kuniks perearst teatas, et tema kallil tütrel on enesetapumõtted: Izzy'l on selleks isegi plaan, ja et ta kavatseb selle peagi ellu viia.

Kui lapse vaimne tervis murdub, leiab vanem end tihti olukorrast, kus tal puuduvad vahendid, et tulla toime šoki, hirmu ja häbiga. Nii käivitus ka Aldersoni peas lakkamatu karussell küsimustega: „Mis pagana päralt küll toimub?“, „Mida ma nüüd teen?“, „Kuidas ma selle asja korda ajan?“, „Kas tal on üldse tulevikku?“, „Kas mina olen selles süüdi?“. Nad olid ju armastav perekond, kus lapse vajadused olid alati esikohal.

Lapse vaimse tervise haiguse mõjud jätavad sügava jälje tervele perele. Haigus muutis Issy´t ja ka tema vanemad pidid muutuma, et oma tütart toetada: sündis otsus olla Issy'le traditsiooniliste vanemate asemel partneriks ning lasta vabaks kammitsevast pingest, mida tekitavad põhjendamatud ootused ja surve järgida juurdunud standardeid. Partneriks olemine õpetab vanematele kannatlikkust iseenda, oma lapse ja pidevate muutuste suhtes. See aitab kaitsta last kannatamatu maailma eest, mis ootab lineaarseid edusamme ja jagab hinnanguid vaid selle alusel. Partnerlus annab jõudu, mis ei seisne kontrollis ega nõudmistes, vaid aktsepteerimises, turgutamises ja oma lapsega võimalikult tugeva sideme loomises.

Lisaks isiklikule kogemusele toob Alderson lugejani psühholoogide asjatundliku nõu, mis aitab vanematel oma hapras seisus last toetada ning lahendada ootamatuid probleeme, millega silmitsi seistakse.  

Thomas Gordonit võib julgelt nimetada inimeseks, kes on muutnud ajalugu. Tema elutöö viljade mõjul on muutunud arusaamad peresuhetest ja laste kasvatamisest mitte ainult Ameerikas, vaid Eestiski. Lapsevanema ja pereajakirja toimetajana on mul hea meel, et Thomas Gordoni humanistlikud raamatud nüüd ka eesti keeles ilmuvad. "Kasutad võimu, kaotad mõjuvõimu", ütleb käesoleva raamatu autor. Iga lapsevanem on tundnud vahel, et mõistus on otsas ja lapsele kuluks keretäis ära. Kuidas sellistest olukordadest välja tulla nii, et lapsel säiliks austus vanema vastu ja vanemal lugupidamine enda vastu? Ja veel nii, et lapsest kasvaks inimene, kes ei vaja väliseid autoriteete, vaid suudab end ise motiveerida ja teostada? Tiia Kõnnussaar ajakirja "Pere ja Kodu" peatoimetaja, kahe poja ema

Naatan Haamer on hingehoidja, pereterapeut, superviisor, leina- ja kriisinõustaja ning koolitaja ja õppejõud, kes on 30 aastat olnud abivajajatele – väikelastest eakateni – toeks nende elukriisides. Hingehoidlikku tööd alustas ta Viljandi noortevanglas 1990. aastal, 1995. aastast töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis. Alates parvlaeva Estonia katastroofist on Naatan pühendunud ka kriisiabitööle. Laste ja Noorte Kriisiprogrammi liikmena on ta paar aastakümmet kuulunud laste leinatoetuslaagreid korraldavasse meeskonda ning toetanud lapsi ja noori pärast nende valusaid kaotusi nii koolides kui ka lasteaedades. "Raamat avab kriisi ja leina teemasid üsna omanäolisel moel. Autori ainulaadne lähenemine täiendab värskendavalt kriisipsühholoogia tuntud arusaamu. Lisaks muudab raamatu omalaadseks poeetiline stiil, mis annab keeruliste teemade arutlusele kergust ja selgust. Naatani sõnade tagant kumab läbi mõistja, lohutaja, lootuse ja tähenduse andja, jutuvestja, fotograaf ja luuletaja." Maire Riis Laste ja Noorte Kriisiprogrammi juht, traumaterapeut Raamat sobib teejuhiks neile, kes otsivad kriisis olles julgustust ja väljapääsu, kuid pakub inspiratsiooni ja mõtteainet ka neile, kes on võtnud endale abistaja ja toetaja rolli. Suure elu- ja töökogemusega kriisipsühholoog Naatan Haamer jagab rohkelt nõuandeid, kuidas elukriisidest läbi tulla ning keerulisel ajal üksteisele toeks olla