Teos on sisu poolest järjeks varem ilmunud diloogiale "Kuhu kõik nad jäid?". Taas vaata autor tagasi Urvaste kihelkonna rahva elule 20. sajandi keskel. Veerandsada lugu ja laastu jutustavad nii mitmesse ilmakaarde paisatuist kui ka neist, kes on tänini jäänud truuks kodupaigale.

Supilinna kultuuriõhtute raamat on laadilt voolav ja mitmekesine -- nii nagu ka seda ajemdanud kultusnähtus Kollases Majas. Ajapikku kujunesid õhtutest päevikestvad eeskavad ning värvi vahetas koguni nende asupaik, sellest sai sinikollapunaroheline maja. Raamatus põimuvad kirjandus, kujutav kunst, fotokunst, filmindus, muusika, teadus ja ühiskonnahoovuste peegeldused.

Raamat annab ülevaate ehitusalase kõrghariduse arenguloost Eestis, TPI ehitusteaduskonna ja tema kateedrite tegevusest. Toodud on meie ehitustegevuse tüüri hoidvate kolleegide tegevuse lühiülevaated ning mitme põlvkonna esindajate arvamused ja meenutused-mälestused.

Tartu ja purjetamine? Sageli paneb see imestunult kulme kergitama. Ammustel aegadel käisid kaubateed mööda meresid-jõgesid-järvi, teatavasti ka Võrtsjärvelt Emajõge pidi Peipsile ja osalt läbiti seda kindlasi ka purjede abil. Aga sportlikust huvist on tartlased purjede all liikunud vast 100 aastat, kuid seilatud on ikka nii Emajõel, Võrtsjärvel kui Peipsil. Emajõel Tartu linna piirides pole enam purjetamiseks ruumi, mõned võistlused peetakse ka Võrtsjärvel, enamus Saadjärvel. Ja see, et Nõukogude ajal oli "meri kinni", hoogustas sisevetel purjetamist. 1960-nendatel aastatel Võrtsjärve ääres Tammel toimunud noorte purjetajate laagrites oli isegi 150 osavõtjat ja ootamatult paljudel "tegijatel" on teatud eluetapil olnud purjetamine oluline. Miks, sellest üritamegi siin aru saada.