Missugune oli keskaegse Tallinna sanitaarne olukord, millised tema elanike elamistingimused? Kes ravisid tallinlast sügelistest, pidalitõvest, süüfilisest, tulareemiast, "inglise higitõvest" ja paljudest teistest rasketest, tol ajal tõepoolest peaaegu ravimatutest haigustest, ning kuidas nad seda tegid? Mida võeti ette katku, rõugete jt. ränkade, laastavate epideemiate korral? Kus asusid Tallinna vanimad haiglad ja apteegid ning milline oli nende sisekord ja töökorraldus? Kes ja kuidas levitasid meditsiinilisi teadmisi? Neile ja paljudele teistele küsimustele leiate vastuse selle raamatu lehekülgedelt. Autor on oskuslikult ära kasutanud kogu kättesaadava trüki- ja arhiivimaterjali, seda huvitavalt teksti põimides. Teose muudavad elavaks paljud lausa kurioossed tsitaadid tänaseks unikaalseiks muutunud dokumentidest.

Tallinna vanalinna ajaloost rääkivad artiklid, ilmunud raamatute retsensioonid jm.

Koguteos tutvustab sõnas ja pildis eesti muinasvägilase nimeliste spordiorganisatsioonide tekkimist ja tegevust saja aasta jooksul. Raamatu teise ossa on sõnas ja pildis talletatud periood 1944-2001. See algab ametiühingute spordiühingu Kalev ellukutsumisega sõjapäevil N Liidu tagalas sinna saatuse sunnil sattunud eestlaste poolt, jätkudes Eestis, kus üks okupatsioon oli vahetunud teisega. Kiiremini jõutakse kordaminekuteni neil aladel, mille juured ulatusid iseseisvusaega ja kus eestvedajad on sõja eel spordikoolituse saanud inimesed, nende seas vanakalevlased. Raamat kirjeldab, kuidas Kalevi osakaal kujuneb aastakümnete jooksul määravaks Eesti ja arvestatavaks impeeriumi spordis. Sellele vaatamata, et ühiskonda pidevalt ängistav poliitiline surve ei jäta räsimata Kalevit ja tema liikmeskonda.