Taani saatkonna töötaja Moskvas Jack Andersen asub eraviisiliselt uurima kahe naise, saatkonna sekretäri Sonja ja temaga millegipärast ühes korteris tapetud venelanna Vera mõrva tagamaid. Kuigi ümberlükkamatud süütõendid viitavad selgelt enesetapu juhtumile ja ametlik uurimine lõpetatakse kiiresti, tahab Jack Andersen leida seoseid vene prostituudi ja Sonja vahel. Seepärast tutvub ta Veera õe Lilliga – lauljannaga hotelli Praga restoranist. Nende vahel tekib muidugimõista armulugu ja kõik näib hästi minevat, kuni Jack Andersenile esitatakse süüdistus saadiku ebaväärika käitumise eest ja ta peab lahkuma riigist kolme päeva jooksul...

"Majahoidja kassi juhtumis" kohtame taas kord väga hulljulgelt tegutsevat advokaat Masonit, kes sedapuhku satub tormiliselt arenevate sündmuste keerisesse ühe kassi huve esindades. Ühe majahoidjast vanamehe lemmiklooma hea käekäigu eest seistes tuleb Masonil peagi tegemist ebameeldivate ametivendade, kahtlustavate korrakaitsjate ja muidugi mõrvaritega. Need peab ta tabama, et kaitsta mõneti tormakaid ja tuulepäiseid noori armunuid, kes on salakavalate sepitsuste lõksu langenud. Aga Perry Mason usub nendesse, ning pealegi on nad kassi sõbrad, ja lõpuks pääseb õiglus muidugi võidule - viisil, mida keegi aimatagi ei oska.

35. tänaval pööras ta jällegi lääne poole.Siis ma hakkasingi kahtlustama. Loomulikult. Ta läks edasi, otsejoones nagu püssikuul. Kui ta ka 9. avenüüst möödudes ikka läände suundus, ei olnud enam mingit kahtlust. Ma lähenesin talle. Ta hakkas majade numbreid vaatama, jõudis välistrepi juurde ja hakks üles minema. Ma ütlen sulle, vennas, minu käest nad ei pääse. Mina saan oma mehe ikka kätte. Seda meest olin ma jälitanud läbi terve New Yorgi, rippudes tal sabas nagu buldog, otse Nero Wolfe'i ukseni.

See ei meeldinud talle. Tema alahuul kerkis hammaste vahele ja kulmude otsad tõmbusid järsult alla. Kogu tema nägu muutus teravajooneliseks ja rebaslikuks ja õelaks. Uksekell jätkas oma laulu. Minule see ka ei meeldinud. Kui külalised juhtusid olema Eddie Mars ja tema poisid, siis võidi mind lihtsalt sealoleku pärast külmaks teha. Kui tulid politseinikud, polnud mul neile pakkuda midagi peale naeratuse ja lubaduste. Ja kui tegemist oli Brody sõpradega – kui tal sõpru oli –, võisid need osutuda temast kangemateks meesteks. Blondiinile ei meeldinud samuti kellahelin. Ta tõusis järsult ja rehmas käega. Närvipinge tegi tema näo vanaks ja inetuks. Brody tõmbas minult pilku pööramata väikese laualaeka lahti, võttis sealt luust päraga automaatpüstoli ja sirutas selle blondiini poole. Naine tuli tema juurde ja võttis värisedes relva vastu. "Istu tema kõrvale," ütles Brody. "Sihi teda sellega, nii et seda uksest näha ei ole. Kui ta käitub kahtlaselt, siis tee, nagu õigeks pead. Me ei ole veel löödud, beebi." Raymond Chandler (1888-1959) on loetavamaid ameerika kriminaalromaani karmi koolkonna autoreid. Ta teoste paremikku ühendab minajutustaja eradetektiiv Philip Marlowe. Käesolevas romaanis palgatakse Marlowe lahendama väljapressimisjuhtumit, kuid tal tuleb tegemist teha hooopis mõrvade ja laipadega. Nagu ikka ripub ta elu mitu korda juuksekarva otsas, ent tänu leidlikkusele ja kainele mõistusele lõppevad kõik intsitendid siiski hästi