Nagu oma kuulsas ajasturomaanis "Effi Briest", jätkab nõtke sulega vanameister Theodor Fontane (1819-1898) indiviidi ja ühiskonna suhete kriitilist läbivalgustust ka siinsetes lühiromaanides. Esimeses viib autor lugeja tolleaegse suurlinna tegelikkusesse ning ironiseerib linnakodanluse tühisuse, paraaditsemise, eelarvamuslikkuse ning upsakuse üle, eine kujutab endast suure armastuse lugu, mis jookseb traagiliselt karile jäikade seisuslike vaheseinte tõttu.

Tuntud Briti koomiku ja kirjaniku David Baddieli meelelahutusliku romaani "Unetus" (Time for Bed) peategelaseks on hilistes 20ndates unetuse all piinlev Gabriel Jacoby, kes ise nimetab ennast igavlevate feministide unelmaks. Noore mehe elu täidavad pornofilmid, hirm komplikatsioonide ees seksuaalelus, jalgpall, teise järgu Ameerika filmid ja ulguma ajav kirg ei kellegi muu kui oma õnnelikus abielus oleva venna naise vastu. Ja mehele, kes väidab, et tema erootilisi eelistusi on kujundanud peamiselt porno, on see iseäranis keeruline olukord, tõepoolest. Seda enam, et ka kõik muu tundub nihu minevat: vend surub tööd peale, ema nõuab pruuti, korterikaaslane läheb hulluks, mängu ilmub vennanaise õde... Suhete koomilises sasipuntras otsustab peategelane lihtsalt aega surnuks lüüa ja leppida külmalt teadmisega, et õnnelikuks ei saa ta ilmselt kunagi.

Michel Tournier (sündinud Pariisis 1924. aastal) võitis Prantsuse Akadeemia suure romaaniauhinna teosega "Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis" (1967, eesti keeles 1989) ja Goncourt´i preemia romaani "Haldjakuningas" eest (1970). 1972. aastal valiti ta Goncourt´i Akadeemia liikmeks. Juba ainuüksi romaani "Haldjakuningas" pealkiri näitab pöördumist germaani mütoloogia poole, selle sügavate sümbolite poole. Kuid romaan ühendab sellega ka veel üldisema müüdi, müüdi inimsööjast koletisest. Kui vaadelda teost nende sümbolite taustal, mille avas romaan "Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis", osutab "Haldjakuningas" katseks uut seksuaalsuse mudelit.

"See ebatavaliselt kaunis raamat on terve maailm. "Mida küll keha meid uskuma sunnib? Et me pole kunagi meie ise, kuni meis pole kaht hinge." Võib-olla on just sellesse kätketud terve maailm. "Athos, kui suur on õieti süda?" küsisin temalt kord, kui olin alles väike laps. Ta vastas: "Nii suur ja nii raske nagu peotäis mulda." Seda tulebki Anne Michaelsi imepärase raamatu ette kujutamiseks ette kujutada. Imepärase -- sest see muudab lootusetut ja tantsib hüljatutega. Seda tasub kindlasti lugeda!" -- John Berger, teoste "G, nägemise viis" ja "Laulatuse" autor. "Aeg-ajalt ilmub romaan, mis lausa rabab oma ilu, terviklikkuse ja inimlikkusega. Lugu Teise maailmasõja tõttu orvuks jäänud luuletaja otsingutest on nii vahetu, et meil tuleb taas õudustele silma vaadata. Hämmastav saavutus." -- Rosemary Sullivan, teose "Varjudelooja: Gwendolyn MacEweni elu" autor. "Kõik leheküljed ergavad harukordse kõlbelise tarkuse ilu ja energiat, väljendades ühtaegu armastust inimese vastu ja häbi tema pärast... Nagu kõik suured kirjandusteosed, pürib ka see meelteigatsuste täitumisele. Kogu raamatus pole ainsatki ülearust sõna." -- Sean Virgo, teose "Selakhi" autor.