Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Ulmeromaan. Jumal lõi maailma oma näo järgi; inimene asub Jumalat kloonima oma näo järgi; ja see uus Jumal alustab maailma loomist jälle otsast peale, oma näo järgi.

Seitsme aasta eest 75-ndal eluaastal inimkonna hulgast lahkunud Poul Anderson liigitub tavakäsitluses ulmekirjanduse tugevaks keskmikuks. Hoolimata peamiselt pikema lühiproosa eest elu jooksul võidetud seitsmest Hugost ei saa teda nimetada ei ulmekirjanduse klassikuks (selle tiitli on endale reserveerinud poolteistkümmend aastat varem debüteerinud Asimov, Heinlein ja Clarke), miljonite lemmikuks (teoste tiraažid räägivad teist keelt) ega ka mitte kultusautoriks (tänaseni pole kirjanikul arvestatavat fännilehekülge internetis). Lähemal vaatlusel selgub siiski, et Andersoni varjujäämise võib suuresti taandada välistele põhjustele – tema loomingus puudub masse haarav keskne tähtteos või sari (ehkki võib-olla on mõnes alternatiivses universumis Murtud mõõk (1954) samasugune žanrit defineeriv teos nagu seda on samal aastal ilmunud Sõrmuste isand meie maailmas), samuti on ta looming sedavõrd mahukas, et sealt olulise väljasõelumine on töömahukas ettevõtmine isegi professionaalile.

Kogumik koosneb kahest lühiromaanist. "Heeliksi orvud" on "Hyperioni"-tetraloogia järg. Tähelaev 600000 krüogeenunes inimesega otsib kaugel galaktikas uut koduplaneeti, kuid on sunnitud tegema vahepeatuse, püüdes kinni SOS-signaali. Hädakutsungi saatjaiks on laevahuku järel eraldatud planeedile sattunud Heidikud. "Tulemuusas" annab inimestele, kes on orjastatud Archonite võõrrassi poolt, teatrietendusi maalastest näitetrupp, mis esitab Shakespeare'i loomingut. Kui neid hakatakse kutsuma esinema üha tähtsamatele tulnukrasside esindajatele, mõistavad näitlejad, et nende esituse tasemest võib sõltuda inimkonna tulevik…