Silmapaistva kirjaniku ja kirjandusloolase, Puškini ajastut põhjalikult uurinud Juri Tõnjanovi (1894-1943) romaan pidi algselt kujutama poeedi elu sünnist surmani. Valmis jõudis autor kirjutada kolm esimest osa, mis käsitlevad Puškini lapsepõlve ja noorusaastaid. Nagu kõik Tõnjanovi ajaloolised romaanid, nii köidab ka see teos tegelaskujude hingeelu peene avamise ja probleemiasetuse kaasaegsusega.

Vaikis relvatärin Esimese maailmasõja rinnetel ja Ameerika sõdurid pöördusid Euroopast tagasi koju. Tagasisaabunute hulgas oli ka Walter Disney, lihtne, mitte millegi poolest silma paistev noormees, üks neist paljudest, keda oli rindele värvatud otse koolipingist. Nooruse tõttu polnud teda kohe kaevikusse aetud, vaid oli esialgu sanitaarauto rooli taha pandud. Tapatalgutele Disney sel kombel ei jõudnudki sattuda. Nüüd aga oli ta nagu enamik teisigi temasuguseid mures tuleviku pärast. Oli vaja leida tööd, määrata kindlaks oma elutee...

Arvo Valton (snd 1935) portreteerib raamatus "Ühises hoovuses" seitsetkümmet viit eesti kirjanikku ja kirjandustegelast, ning oma eeskujude, sõprade ja kolleegide kaudu ka iseennast. Need portreed on ausad, harivad ja rohkete huvitavate detailidega. Koloriidi neile lugudele annab Elu ise – Valtoni ja tema pere küüditamine, kirjanikutöö nõukogude tsensuuri pihtide vahel, soome-ugri asja ajamine taasiseseisvunud Eestis. Lugude sagedaseks tegevuspaigaks on kirjanike liit ja Tallinnfilm. Et Valtoni juured ulatuvad Hiiumaale, on raamatus ka tubli annus hiiu huumorit. "Kirjanikud omavahel" on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas.

Selle raamatu autor on üks 20. sajandi alguse Venemaa kuulsamaid kirjanikke. Humorist, kelle följetonide üle naersid nii Nikolai II kui Vladimir Uljanov. Sädelev seltskonnadaam, oma ajastu superstaar – võrratu Nadežda Teffi (1872–1952). Tema lugu kirjeldab teekonda, mis algas 1918. a sügisel Moskvast ja lõppes 1920. a kevadel Pariisis. Koos tuhandete omataolistega rändas Teffi läbi Venemaa ja Ukraina, et põgeneda pandeemia, nälja ja mõttetu vägivalla eest. Keegi ei aimanud, kuhu saatuse keeristorm nad lõpuks pillutab. Inimeste mass tulvas mööda laguneva tsaaririigi kaarti allapoole, kuni vastu tuli Must meri. Sadamaist leiti laevad, tihtipeale pikemaks sõiduks kõlbmatud, nendega seilati kuidagiviisi üle mere. Kui õnn naeratas ja jäädi ellu, tuli uuel kodumaal alustada otsast. Vaid kümme aastat pärast selle teekonna lõppu kirjutatud mälestused annavad hääle tervele sajanditagusele Vene põgenike põlvkonnale. Ometi pole see üksnes traagiline, vaid ka lõbus ja meeldejääv lugu. Teffi poolt rännakul kogetu on klassikaline ajastu suurte draamade taustal arenev „väike ajalugu”, ühtlasi on see ka hiiglasliku impeeriumi lagunemise kirjeldus inimlike pisiasjade kaudu, mille on talletanud terane ja kogenud vaatleja.