Sõda ja sõja mäletamine on suured teemad. Relvad saab maha panna, mäletamist maha panna ei saa. 20. sajandi 2 suurt sõda on olnud lugematute ilukirjandusteoste ja memuaaride ainestikuks. Selles raamatus on üheksateistkümne toona veel poisieas mehe mälestused Saksa okupatsioonist ja Teisest maailmasõjast. Seega on eelistatud pigem laste, mitte meeste mälestusi sõja-aastaist: mälupildid on nähtud noorte silmadega, kuigi kirja on need pandud kümneid aastaid hiljem. Tekstid on valitud Ühenduse Eesti Elulood ja Eesti Kirjandusmuuseumi korraldatud eluloovõistlustele "Minu elu Saksa ajal" ja "Sõja mõjud minu ja minu lähedaste elus" meenutuste hulgast. Kahele võistlusele laekus kokku üle 350 töö, 2006. aastal ilmus nende põhjal valik naiste mälestusi "Sõja ajal kasvanud tüdrukud". Käesolevat raamatut võib vaadata ka kui eelneva mälestustevaliku järge.

Käesolev raamat räägib sellest, kuidas ühed inimesed võivad kohelda teisi, kui demokraatlikud vaated jalge alla tallatakse ning vihkamise ja vägivalla ideoloogiaga asendatakse. Raamat toob lugejani fakte holokausti kohta ja üritab seletada, kuidas mõeldamatu võimalikuks sai. Raamatule kirjutas eessõna president Arnold Rüütel. Eesti ajalugu käsitleva peatüki autor on Jaan Tõnissoni Instituudi Kodanikuhariduse Keskuse juhataja Sulev Valdmaa.

Raamat vaatleb Eesti okupeerimist Balti laevastiku vaatenurgast, sest neile oli toonastes sündmustes pandud oluline roll. Antakse ülevaade merevägede seisust enne sõda, poliitilise olukorra arenemisest, tutvustatakse salajasi sõjaplaane, mis oleksid rakendunud Eesti keeldumise korral baaside lepingust. Noorema põlvkonna vene ajaloolane Pavel Petrov on Peterburis asuva arhiivi juhataja, mis on võimaldanud tal kasutada meie lugejale seni tundmatud materjale, dokumente, kaarte ja fotosid.

Piiblitekstid pakuvad huvi ennekõike usklikele, kuid ka ajaloolased on süvenenud vana ja uue testamendi maailma, et luua nende põhjal ettekujutus ajast, mil sündisid suured tsivilisatsioonid. Kuigi piiblilugude ajaloolisust ei saa enamasti tõestada, võivad need tugineda tegelikult toimunud sündmustele. Seetõttu otsivadki näiteks geoloogid jälgi veeuputusest, millest jutustab Noa laeva piiblilugu. Kliimateadlased ja bioloogid püüavad kindlaks teha, milliste sündmustega võiks seletada Egiptust kimbutanud nuhtlusi. Piibliteadlased murravad pead isegi selle üle, milline looduskatastroof võis hävitada Soodoma ja Gomorra. Kas piiblilood paradiisist, Moosesest ja Noa laevast võivad olla tõsi? Uurime lähemalt arheoloogide avastatud leide. Vana testament räägib juudi rahva kujunemisloost. Tegelikkus on keerulisem ning selgub, et juutide minevikust on üllatavalt vähe teada. Kuidas nägi välja Vahemere piirkond piiblis kirjeldatud sündmuste ajal? Vanad potitükid ja mesi annavad uusi teadmisi tolle aja kultuurist ja kliimast. Ajaloolased kalduvad arvama, et Jeesus oli ajalooline isik, kuid muus osas lähevad nende seisukohad Jumala ja Inimese Poja elust lahku. Kitsekarjuse poolt 1947. aastal Surnumere lähedalt leitud kirjarulle nimetati sajandi avastuseks. Nende tekst sisaldab iidse Juudamaa kohta väärtuslikku teavet. Teadlased murravad pead, kas juutide rangetel kommetel ja rituaalidel, näiteks ümberlõikamisel ja koššertoidul, võivad olla hügieenilised tagamõtted. Keskajal võis kirikuis leiduda meie mõistes lausa pornograafilist kunsti. Miks preestrid siivutuid teoseid talusid ja need isegi heaks kiitsid?